LÕIK RAAMATUST | Karl Schilderi katsetused ehk kõige esimesed allveelaevad kodusel Läänemerel
Esimeste allveelaevade esmaehitajaks meie kodusel Läänemerel sai baltisakslasest kindral Karl Schilder. Mitmel alal andekas mees sündis aastal 1785 ja teenis vene sõjaväes insenerivägedes, kus paistis silma sõdades Prantsusmaa ja Türgiga. Schilder sai rikkalikult autasusid ja kerkis kindralmajori auastmeni.
Pärast 1829. aasta Türgi-sõjakäigu lõppu pühendas Schilder oma vaba aja mitmesuguste sõjatehnikaalaste täiustuste ning leiutiste väljatöötamisele. Ta proovis uusi maa-aluse miinisõja võtteid; konstrueeris sõjaväele ujuvvahendeid veekogude ületamiseks, elektrisüütega miine ning katsetas lahingurakette. 1832. aastal hakkas kindral Schilder uurima allveelaevade ehitamise probleeme.
Ta luges raamatuid hollandlase Cornelius van Drebbeli, ameeriklane David Bushnelli ja šotlase Robert Fultoni allveelaevade kohta ning jõudis otsusele, et kuigi allveelaevad tegelikke tulemusi sõjategevuses ei ole seni saavutanud, on nad siiski ainukeseks vahendiks miinide toimetamiseks otse vaenlase laevade alla. Ja Schilder hakkas ka ise allveelaeva projekteerima. Oma kõrge positsiooni tõttu oli Schilderil laialdasi tutvusi teadusringkondades ning sõjaväe juhtkonnas. See lihtsustas tublisti ta loometööd. Ta sai konsulteerida oma aja parimate laevaehitajate, mehaanika- ja elektrispetsidega. 1833. aastal anti Schilderile abiks insenerleitnant Štšerbatšov, kes valmistas allveelaeva tööjoonised ning tegi ka ise selle konstruktsioonis mitmeid täiustusi.
1834. aasta märtsikuus oli Schilderil projekt valmis. Tsaar Nikolai I kiitis selle heaks, kuid riigikassast allveelaeva ehitamiseks raha siiski ei antud. Seega hakkas Schilder allveelaeva ehitama küll riigi tehases, ent oma raha eest. Kuid üsna pea leiti ka riigikassast vajalikud summad ja edasi läks allveelaeva ehitamine juba kroonu kulul. Veidi ette rutates võib öelda, et kokku läks Schilderi allveelaev maksma 24 448 rubla, mis oli tol ajal soliidne summa.
Laeva kere neediti kokku 5-millimeetrisest valtsrauast. See oli üks esimesi raudkerega sõjalaevu maailmas, võimalik, et koguni kõige esimene. Allveelaeva kere pikkus olevat olnud umbes 6 meetrit, kõrgus 1,8 ja laius 1,5 meetrit. Laevalael kõrgusid kaks silindrilist torni. Schilder kavatses need tornid teha sissetõmmatavad, mis võimaldanuks tornide sisse- ja väljapoole liigutamisega muuta allveelaeva mahtu. Tornide sissetõmbamisel allveelaeva maht väheneb ning ta vajub vee alla, tornide väljanihutamisel aga maht suureneb ning ta tõuseb pinnale. Kuid selgus, et Aleksandrovski tehas, kus allveelaeva ehitati, ei olnud võimeline liikuvaid torne ehitama ja tornid valmistati liikumatutena. Kummagi torni külgedel oli 4 paksust klaasist illuminaatorit, ka allveelaeva kere mõlemal küljel oli 3 illuminaatorit. Kuna allveelaev ujus otse veepinna all (ta sukeldumissügavus oli kuni 12 meetrit), langes illuminaatoritest ka vee all mingil määral valgust laeva. Et seda paremini ära kasutada, olid siseruumi seinad valgeks värvitud.
Neli meest väntasid laeva lesti
Esimese torni laest kõrgus veepinnale vaskne õhutoru, mille allotsas oli käsiajamiga ventilaator. Õhutoru sai ka alla lasta, sel juhul oli ta ülaots tasa torni laega. Muidugi pidi toru ots olema sel puhul suletud spetsiaalse klapiga. Tagumise torni laest ulatus veepinnale aga periskoop. Sel olid sees vaid peeglid, läätsi veel mitte. Seetõttu oli periskoobi vaateväli ääretult väike ‒ täpselt selline, nagu sama pikast torust läbi vaadates. Pealegi ei saanud seda periskoopi pöörata ning selleks, et horisont üle vaadata, tuli laevaga täisring teha. Teadaolevail andmeil oli see esimene allveelaeva periskoop maailmas (kuigi hispaanlased pretendeerivad samuti sellele aule).
Omapäraselt lahendas Schilder oma allveelaeva liikumisseadme. Selleks olid tal külgedel kaks paari pardijalgu meenutavaid lesti. Lesta ettepoole liikumisel surus veesurve ta kokku, tahapoole liikumisel aga lest avanes, lükates vett tahapoole. Aga vähe sellest ‒ nende lestadega sai sõuda ka tagurpidi, samuti alla ja üles. See aitas kaasa allveelaeva sukeldumisele ja pinnale tõusmisele. Samal ajal ei olnud neil lestadel mingeid ülekandesüsteeme ‒ nad kinnitusid lihtsat võllidele, mis ulatusid allveelaeva sisemusse ja millest igaühe otsas oli kaks vändakujulist käepidet. Allveelaeva 10-liikmelisest meeskonnast olidki 4 meest ametis lestade väntamisega. Vee peal pidi Schilderi allveelaev liikuma purje abil, mis kinnitus kokkupandavale mastile.
Laeva relvastuses olid miin ja raketid
Laeva põhirelvaks oli pika pukspriidi otsas rippuv miin, mis väliselt meenutas väikest puittünni. Selle tünni sees oli omakorda raudtünn, mis mahutas 8 kg püssirohtu. Pukspriidi otsa kinnitus muhviga harpuunikujuline teravik, mille küljes too tünn ehk miin rippuski. Miinirünnak toimus järgmiselt: allveelaev rammis oma pukspriidiga vaenlase laeva parrast, pukspriidi otsas asuv teravik tungis selle plangutusse ning jäi sinna pidama. Nüüd sõitis allveelaev tagurpidikäiguga minema, miin aga jäi vaenlase laeva parda äärde harpuuni külge rippuma. Allveelaeva ärasõidul jäi teda miiniga ühendama elektrijuhe ja kui allveelaev oli küllaldasel kaugusel, lõhati miin elektrivoolu abil. Voolu saadi laevas olevatest galvaanipatareidest.
Aga see ei olnud laeva ainuke relv! Lisaks oli ka rakettrelvastus. Teki kohal oli tal 6 pikka toru, kus asusid raketid. Et raketid vee all märjaks ei saaks, olid torude otsad kaantega kaetud. Nende raketiseadmete vööripoolseid otsi sai tõsta, mis andis neile kaldenurga horisondi suhtes. Rakette pidi lastama vee alt, kui allveelaev ujub veepinna lähedal. Raketid süüdati elektrivooluga, torudest välja tungides purustasid nad torusid katvad kaaned ning lendasid läbi õhukese veekihi veepinna kohale. Schilder kasutas oma allveelaeval Inglise koloneli William Congreve’i poolt välja töötatud rakette, mille lennukaugus oli kuni 1,5 km.
Tsaar Nikolai vaatas oma silmaga üle
Kuna tol ajal osati veel Venemaalgi kiiresti tööd teha ja materjali saamisega polnud raskusi, sai allveelaev valmis 4 kuuga. 1834. aasta 29. augustil katsetati seda Neeval. Allveelaeva käis üle vaatamas ka tsaar Nikolai I isiklikult. Kõik läks lahedalt korda ning kogu meeskond sai rahalised autasud. Schilder aga, esialgsest edust innustatud, murdis juba pead selle kallal, kuidas oma allveelaeva välisluure agentide huvi eest hoida. Ja ta mõtleski välja enda arvates eriti kavala plaani, mille ka tsaarile adresseeritud märgukirjas välja pakkus: pärast katsetuste lõppu tuleb levitada kuulujutte, et katsetused ebaõnnestusid, seejärel aga allveelaev avalikult uputada.
Pärast esialgseid katseid Neeval viidi katsetused üle Kroonlinna reidile. Schilder viibis pidevalt oma allveelaeva juures ning täiustas järjest selle konstruktsiooni. Ent üha enam hakkas ilmnema, et mitte kuidagi ei saa ületada allveelaeva põhipuudust ehk suurendada ta vähest kiirust. Kuidas ka meeskond ei pingutanud, üle 0,5 sõlme (0,9 km/h) allveelaev kiiruseks ei saanud. Vähese kiiruse tõttu jäi aga allveelaev merehoovuste ning lainete tõugata, ta sai tegutseda vaid vaikse ilmaga.
Nähes, et see allveelaev ei saa lahingukõlblikuks, asus Schilder projekteerima uut allveelaeva. Uue laeva joonised ei ole säilinud ja me ei tea ta välimust ega konstruktsiooni. Schilderi märkmetest on aga teada, et uut allveelaeva sai vedada kuival maal kuue hobusega; seega pidi see olema kaunis väike. Arvatakse, et see allveelaev oli silindrilise kujuga, pikkusega 4–4,5 m ning läbimõõduga 1,4 m ringis. Allveelaev mahutas 8 meest, kes istusid seal praktiliselt külg külje vastas. Kuna uue allveelaeva ristlõige oli kõvasti väiksem kui eelmisel, lestadega sõudvate meeste arv aga sama, pidi ta kiirus olema suurem, ent ilmselt mitte üle ühe sõlme. Allveelaeva sukeldumiseks ja pinnaletõusmiseks kasutas Schilder kolme korpusele kinnituvat nahklõõtsa. Kui need õhku täis läksid, suurenes allveelaeva maht ja ta tõusis pinnale; kui aga lõõtsadest õhk välja lasti, vajus allveelaev vee alla. Ka Schilderi uus allveelaev oli relvastatud pukspriidile kinnituva miiniga ning rakettidega.
Schilderi teine allveelaev ehitati sealsamas Aleksandrovski tehases 1834. aasta sügisel. 30. novembriks sai see valmis ja läks riigikassale maksma 10 000 rubla. Allveelaeva katsetused aga toimusid millegipärast alles ligi 4 aastat hiljem, 24. juulil 1838. Allveelaev oli esialgu kinnitatud ühe suure parve külge ning juba sealt ärasõidul juhtus äpardus. Lained ja hoovus surusid allveelaeva vastu parve ankrutrossi ning laev takerdus oma sõulestadega selle külge. Allveelaeva lahtipäästmiseks tuli tross läbi raiuda, kuid üks parema parda sõulestadest oli murdunud. Nii läkski laev sel päeval oma edaspidisele teekonnale kolme sõulestaga, liikudes edasi vasak parras ees.
Pärast sadakonna meetri läbisõitmist lasti laevalt vee all välja 2 raketti. Kuid need ei lennanud märklauani, milleks oli vana kahemastiline transpordilaev, vaid lõhkesid allveelaeva lähedal lainetes. Ja kõigi nende sekelduste kestel seisis vahepeal kindralleitnandiks ülendatud Schilder ise allveelaeva teki, olles rinnuni vees nagu Neptun! Ta oli lasknud endale teha tinataldadega veekindla ülikonna ja nii ta seisiski seal keset laineid ning käsutas oma veelaust meeskonda läbi ruuporiga kautšuktoru. Schilderi käes olid ka lülitid rakettide laskmiseks ning miini lõhkamiseks.
Allveelaev jõudiski märklauani ja rammis seda oma pukspriiditeravikuga. Kuid selle asemel, et nüüd tagurpidikäiguga eemalduda, triivis allveelaev voolus laev-märklauale peaaegu kiilu alla. Allveelaeva tekil olid aga seekord püsti kaks raudlatti (et katsekomisjon saaks allveelaeva veealust liikumist jälgida) ning need latid jäid märklaua taha pidama. Muidugi oli ka Schilderil jalgealune ära kadunud, kuid et tal oli seljas päästevest, ei olnud sellest erilist häda. Allveelaeva oli veepinnal saatnud suur aerupaat ja paadimehed püüdsidki algul veest välja kindral Schilderi ja sikutasid seejärel laev-märklaua külje alt välja ka õnnetu allveelaeva.
Vaevalt ühest hädast lahti saanud allveelaeva viis hoovus lähedal asuvasse miinitõkkesse, kus ta tõmbas puruks kahe miini juurde kaldalt viivad elektrijuhtmed. Nüüd pidi sõudepaat allveelaeva uuesti puksiiri võtma ning eemale vedama.
Seekordsele ebaõnnele vaatamata jätkas Schilder oma katsesõite hilissügiseni. Märgiks oleva kahemastilise transpordilaeva laskis ta oma miinidega peagi täiesti puruks ning seejärel lubati tal uueks märklauaks võtta oma aja ära teeninud 74-suurtükilise liinilaeva „Svjatoi Andrei”. Viimastel aegadel oli see olnud märklauaks suurtükimeestele ehk komendoridele.
Meeskond oleks peaaegu hukkunud
Kord ühel proovirünnakul „Svjatoi Andrei” vastu sattus allveelaev selle pardas haigutavasse auku. Küllap olid komendorid selle kunagi mõne suure „toruga” laevapardasse põrutanud. Allveelaeva sõulestad jäid kinni augu ääre taha ning allveelaev ei saanud ära sõita ega pinnale tõusta. Paadiga õnnetuskohale sõitnud Schilder hakkas kohe päästetöid juhtima ‒ kiiresti toodi kohale tuukrid, peagi veeti kohale ka ujuvkraana. Pikkade ponnistuste järel said tuukrid allveelaeva lõpuks avausest kätte ning ta tõusis pinnale. Selleks ajaks oli meeskond vee all olnud ligi 6 tundi ning peaaegu kõik mehed olid teadvuseta. Õnneks suutis kohene arstiabi allveelaevnikud peagi jälle üles turgutada.
See äärepealt traagiliselt lõppenud lugu juhtus seepärast, et allveelaeval ei olnud korralikku jõuseadet, mis suudaks lainete ja hoovuste jõust üle olla. Muidugi oli siin ka ebaõnne, sest sõideti ju periskoobi järgi, mille vaateväli on vee peal. Avaus laevakeres, mis oli vee all, ei olnud periskoobis üldse nähtav. Allveelaev üritas pukspriidiga rammida laevakeret, sattus aga tühjusele ning sõitis inertsi tõttu otsapidi laevakeresse sisse.
