Tiangong-1 jäänused kukkusid napilt „kosmoseaparaatide surnuaiast“ mööda

Vaikses ookeanis asub piirkond, kuhu teadlased tavaliselt üritavad töö lõpetanud ja orbiidilt tagasi Maale laskuvaid, hukule määratud mehitamata kosmoseaparaate juhtida. Ehkki hiinlaste mahajäetud jaam oli juba üle-eelmisest aastast saati juhitamatu, oleks ka selle tükid üleeile peaaegu ideaalsesse kohta plartsatanud.

Kosmoseaparaatide surnuaed on ala Vaikse ookeani lõunaosas, mis jääb Wellingtonist Uus-Meremaal umbes 3900 kagusse. Piirkonna valimisel lähtuti sellest, et see oleks maksimaalselt kaugel igasugusest inimasustusest. Selles piirkonnas asub ka Nemo punkt (Point Nemo), mis tähistab nn ookeanilist ligipääsmatuspoolust ehk ükskõik millisest maismaast kõige kaugemal asuvat punkti maailmameres. Lähim maismaa jääb sellest punktist 2688 km kaugusele.

Tavapäraselt kukutatakse sinna näiteks nende kosmoseaparaatide jäänused, mis käivad rahvusvahelist kosmosejaama (ISS) teenindamas, näiteks jõuavad seal merepõhja Euroopa kosmoseagentuuri (ESA) laeva Ariane ja Jaapani kosmoseprogrammi laeva Kounotori jäänused. Ka venelaste Progress-seeria laevad juhiti sinna ning ka kuulsa kosmosejaama Mir tükid, mis atmosfääris ära ei põlenud, kukkusid pärast selle orbiidilt tagasitoomist 2001. aastal just kosmoselaevade surnuaeda, nagu oli ette nähtud.

Arvatakse, et kui ühel päeval ISS-i päevad loetud on, leiab ka kõik, mis sellest kosmosejaamast pärast Maa atmosfääri sisenemist ja seal põlemist järgi jääb, koha ookeani põhjas just kosmoseaparaatide surnuaias. Praegu on vesisel "kalmistul" enam kui 150 kosmoseaparaadi jäänused.

Nagu teame, oli kontroll Tiangong-1 üle juba 2016. aastast kadunud ja seda, kuhu ta kukkuda võib, ei osanud keegi täpselt prognoosida. Tõsi, et 71% Maast on kaetud veega, oli tõenäosus, et Taingongi tükid kukuvad merre, oluliselt suurem kui see, et need kuivale maale jõuavad.

Kui Tiangong-1 Maa eilse päeva hakul atmosfääri välimiste kihtidega kohtus, liikus jaam tõenäoliselt kiirusel 27 400 km/h. Ent seejärel vähenes kiirus oluliselt; tihedama õhu sisse jõudmine ja seal algav hõõrdumine põhjustab ka kosmoseaparaatide süttimise. Hõõrdejõud kiskus ilmselt jaama küljest ka päikesepaneelid ja antennid.

Suurem jagu bussisuurusest Tiangongist põles Hiina kosmoseagentuuri teatel atmosfääris ära, aga mõned jaama osad jõudsid suure tõenäosusega siiski ka vette, ütles Austraalia riikliku ülikooli astrofüüsik Brad Tucker Reutersile. Ehkki jaama polnud enam ammu võimalik juhtida, ei pudenenud need kõige viimased osad surnuaiast sugugi kaugele, vaid õige pisut põhja poole Samoa kanti. Nii et peaaegu ideaalne stsenaarium – kui hiinlastel oleks olnud võimalik jaama lõpuni juhtida, oleksid nad selle suure tõenäosusega ka ise just sinna kukutanud.