Inimese vanim sugulane võis välja näha umbes selline

Kes istub meie sugupuu kõige alumistel okstel? See küsimus on teadlasi painanud juba aastakümneid. Nüüd võib väike Keeniast leitud kolju lahendada mõistatuse lõplikult ja anda näo inimese vanimale sugulasele.

Maapinna pruunist liivast ja kivikestest ulatus välja väike kollakas kera ning tõmbas endale John Ekusi tähelepanu. Mees oli abitööline 2014. aasta veebruaris Lääne-­Keenias toimunud väljakaevamistel ning sel pärastlõunal oli ta oma kolleegidest veidi eemale jalutanud, pilk harjumuspäraselt maapinda kammimas. Seetõttu ta kummalist objekti märkaski, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Väljakaevamised olid kestnud juba aastaid ja California De Anza College’i antropoloogi Isaiah Nengo juhitud meeskond oli vaikselt kaotamas lootust leida rohkem inimlaste kivistisi. Kollakat kera silmates eeldas ka Ekusi, et tegu on mõne looma luuga. Siiski otsustas väljakaevamismeeskond leidu lähemalt uurida.

Kui teadlased olid liiva maha harjanud, tuli nähtavale pisike ahvikolju. Selle suurus ja kuju näitasid, et ahv kuulus juba ammu välja surnud liiki. Liivapinnase ehk leiukeskkonna analüüs osutas, et ahv oli elanud umbes 13 miljonit aastat tagasi.

See oli otsustav aeg: just siis astus tulevane inimene esimesed sammud teel, mis viisid ta eemale teistest ahvidest. Siiani olid teadlased sellest ajajärgust leidnud ainult üksikuid kivistisi. Nüüd võis Ekusi leitud väike kera osutuda seni puudunud oluliseks pusletükiks.

Kõik praegu elavad inimesed ja ahvid pärinevad kunagi elanud ühisest esiisast. Meie primaatide ehk inimahvlaste haru tekkis ligikaudu 20 miljonit aastat tagasi, tulevane inimene lahknes teistest inim­ahvidest seitse miljonit aastat tagasi.

Kivististe põhjal on teadlastele teada varas­te inimeste välimus ja eluviis, aga sellele eelnenud ajast ei tea nad põhimõtteliselt midagi. Geoloogilise ajastu miotseeni sellest osast, mis algas 16 miljoni aasta eest ja lõppes 11,6 miljonit aasta tagasi, on leitud ainult üks terve koljuluu.

Muid leide on vähe ning need piirduvad lõualuude, näoluu või otsmiku­luu osadega. Kivististe puuduse põhjus on peamiselt selles, et toonased ahvid elasid vihmametsas, kus luud hävivad kergesti.

Inimese sugupuus haigutav auk teeb teadlaste meele mõruks, sest just see ajajärk oli inimese kujunemisel otsustava tähtsusega.

Sel ajal tekkis mitu uut ahviliiki ning samal ajal lahknesid teineteisest inimese eellased ja teised ahvid. Paljud uued liigid surid kliimamuutuste tõttu välja, kuid ühest ellujäänust sai kõikide praeguste ahvide ja inimeste esiisa.

Loe avastusest lähemalt aprilli Imelisest Teadusest!