Vaalad, morsad, hülged ja teised: miks mereimetajad ikkagi niivõrd suured on?
Väga suurekasvuliste vee-eluliste imetajate olemasolu põhjal on varem järeldatud, et vesi elukeskkonnana soodustab loomade kasvu, kuna gravitatsiooni mõju selles on väiksem. Uus uurimus annab aga mõista, et veeimetajate võimaliku kasvuvahemiku piirid on tegelikult kitsamad kui maismaal elavatel sugulasliikidel, kusjuures kasvu alampiir on eriti range.
„Paljud inimesed arvavad, et veekogudes elamine võimaldab loomadele suuremat vabadust, kuid meie töö näitab, et tegelikult on see keskkond nende jaoks hoopis ohjeldavam,“ sedastas Stanfordi ülikooli professor Jonathan Payne. „Asi pole mitte nii, et vees elamine võimaldab imetajatel kasvus juurde võtta, vaid selleks, et suuta vees elada, peab imetaja olema suurt kasvu — teisi võimalusi tal lihtsalt pole.“
Liiga väike loom alajahtuks vees
Kasvu-astmiku alumises otsas tekib probleem kehasoojuse säilitamisega. Nimelt on vesi palju parem soojusjuht kui õhk. Väikeste imetajate ja lindude probleem on selles, et nende kehapindala on ruumalaga võrreldes suhteliselt suur, mistõttu kaotavad nad kehasoojust kiiremini kui suuremad loomad-linnud. Soojuse taastootmiseks vajavad soojaverelised pisi-elusolendid oma kehasuurusega võrreldes rohkem toitu kui suured loomad ning vees see vajadus ainult võimendub. Teatud piirist alates ei aita sooja hoida ei tihe karvkasukas ega ka paks rasvapolster.
Teisalt ei suuda ei maismaa- ega ka vee-elulised loomad teatud ülempiirist alates enam leida piisavalt toitu, et rahuldada röögatu kere vajadusi. Kõige suuremad hammasvaalad kašelotid kaaluvad veidi vähem kui omal ajal kaalusid kõige suuremad titanosaurused. „Imetajate jaoks on mõeldavate kehasuuruste palett tegelikult kitsam kui maismaaloomade võimalike kehasuuruste vahemik,“ rõhutas Payne.
Ainult kiusvaalalistel (nende sekka kuulub ka sinivaal) on õnnestunud seda ülempiiri rikkuda, tõenäoliselt tänu sellele, et filtertoitumine kulutab vähem energiat kui saakloomade jahtimine. Teiste liikide jaoks on kasvu ülempiir maismaal üsna samasugune.
Hülged ja koerad on sugulased
Taolistele järeldustele aitas Payne’il jõuda mereimetajate evolutsiooni kõrvutamine nende lähimate maismaa-sugulasliikide evolutsiooniga. Õnneks leidub selliseks võrdlemiseks sobivaid liike palju, kuna nt hülged on koerlastega, lamantiinid elevantidega ja vaalad jõehobudega tihedamas suguluses kui omavahel.
Teadusajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud artiklis kaardistas Payne peaaegu 4000 elava ja 3000 väljasurnud imetajaliigi kehamasse. Uurija avastas, et kui imetajad asuvad elama vette, arenevad nad uute tingimustega toime tulema suhteliselt kiiresti, kasvades või kahanedes kõige sagedamini keskeltläbi 500 kilogrammise kaaluni. Huvitavaks erandiks on saarmad — võib-olla sellepärast, et enamik saarmaliike veedab jätkuvalt suurema osa ajast maismaal, mitte vees.
