Ekstreemne lutsupüük 80-ndate Peipsil: jää oli 55 cm paks ning tuisk mattis augu kinni kohe, kui sellelt lahkusid!
Alljärgnevalt pajatab taas Viktor Katenev Viljandist, missugused olid harrastajate lutsusaagid siis, kui sellele kalaliigile Peipsi järvel keeld ei kehtinud.
Meil Viljandi kandis hakkas lutsu püük Peipsist populaarsust koguma 1981. aastast, siis kui minu hea sõber Mati Luht oli vahetanud elukohta ja kolinud Kallastesse elama. Ta tahtis hirmsasti kutseliseks kaluriks saada. Mati elas otse järve kaldal asuvas majas kalasadama kõrval, järveni oli kiviga visata. Olin Matiga tihedalt kontaktis, käisin tal külas nii suvel kui talvel, olen käinud koos tema lüli meestega nii kevadisel tindi mõrrapüügil, kui ka rääbiste püügil, korra panid mehed kevadel 1,2 km võrke kaugemale kaldast, lootuses siiga saada, kuid siiga tuli vähe, lutsu oli aga võrkudes kõvasti. Ostsime sõpradega paadi ja mootori, tõime Mati juurde ning suviti viibisime tihti tal külas ahvenat püüdmas. Mati õppis lutsu püüki kohalikelt kalameestelt ja andis meilegi teada, kuidas see käib, milliste riistadega ja kus on need kohad, kus teda püütakse.