Meil Viljandi kandis hakkas lutsu püük Peipsist populaarsust koguma 1981. aastast, siis kui minu hea sõber Mati Luht oli vahetanud elukohta ja kolinud Kallastesse elama. Ta tahtis hirmsasti kutseliseks kaluriks saada. Mati elas otse järve kaldal asuvas majas kalasadama kõrval, järveni oli kiviga visata. Olin Matiga tihedalt kontaktis, käisin tal külas nii suvel kui talvel, olen käinud koos tema lüli meestega nii kevadisel tindi mõrrapüügil, kui ka rääbiste püügil, korra panid mehed kevadel 1,2 km võrke kaugemale kaldast, lootuses siiga saada, kuid siiga tuli vähe, lutsu oli aga võrkudes kõvasti. Ostsime sõpradega paadi ja mootori, tõime Mati juurde ning suviti viibisime tihti tal külas ahvenat püüdmas. Mati õppis lutsu püüki kohalikelt kalameestelt ja andis meilegi teada, kuidas see käib, milliste riistadega ja kus on need kohad, kus teda püütakse.

Lutsu kude hakkab Peipsis jaanuari teisel poolel. Olgu väljas pakane või on sula, vesi jää all põhjas on alati +4 kraadi ja lutsu „pulmad“ toimuvad enam-vähem igal aastal ühel ja samal ajal. Üksikuid lutse saadi ka varem, kuid massiliselt hakkas lutsu saama 20. jaanuari paiku. Mati ja teised kohalikud vennad hakkasid lutsu noolima alati varem, et õiget aega mitte maha magada, aga tulemus oli ikkagi selline, et enne 20.–22. jaanuari midagi erilist ei toimunud. Kui aga pulm lahti läks, siis oli lutsu püük kõige põnevam just esimene nädal-poolteist, siis sai püütud kõige suuremad isendid, marjakalad. Isased on reeglina palju arvukamad ja ka väiksemad. Kõik minu püütud üle 3 kg lutsud on olnud eranditult emased ja neid on olnud kuus: 3,9; 3,6; 3,4; 3,4; 3,3 ja 3,0 kg.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega