Virmalised virvendavad: pange kaamerad valmis, lähipäevil võib taevas erilist vaatemängu silmata
Põhja-Euroopas virmaliste esinemisel silma peal hoidva portaali Aurora Service andmetel võib eeloleval õhtul ja ööl ning homme õhtul Eestiski erilist taevavaatemängu nautida.
Aurora Service virmaliste ennustus näitab, et Eesti aja järgi homme 20-23 on KP indeks vähemalt 5, täna õhtul ja ööl vastu homset 4. Eestis peaks nägema virmalisi, kui KP indeks on vähemalt 5.
Virmaliste esinemist ennustataksegi enamasti KP indeksiga, mis näitab magnetvälja häireid skaalal 0 (miinimum) kuni 9 (maksimum) ja kasutades USA rahvusliku ookeani ja atmosfääri administratsiooni (NOAA) satelliitide andmeid.
Kuid KP indeksit võib käsitleda vaid eelinfona, et midagi võib olla tulemas, seda ei saa kindla tõena võtta, vahendab lehekülg virmalised.ee. Virmaliste ennustamisega ei suudeta endiselt eriti täpselt hakkama saada ja selles peitub ka mõnes mõttes virmaliste võlu – ei saa garanteerida, et pärast purset päikesel saab virmalisi näha ning mõnikord "tulevad virmalised justkui ei kusagilt".
Kuna virmalisi Eestis näeb suhteliselt harva, on suur tõenäosus need maha magada. Niisiis võiks huvilised siiski igaks juhuks ööl vastu homset või homme õhtul pilgu taevasse visata.
Virmalisi on kõige parem vaadata kohas, kus põhjasuunas puudub valgusreostus (so igasugused segavad valgusallikad, nt lambid, hooned vms). Loomulikult läheb vaja selget taevast ja vähemalt praegu annab riiklik ilmateenistus täna õhtuks ja ööks selleks ka vahelduva eduga lootust.
Kokkupõrge Maa atmosfääris
Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (nn päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Selle tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevadki siis virmalistena.
Aga kust tulevad virmaliste värvid? Kui ergastatuks osutub hapnik, kiirgub sellest kas rohelist (100–150 km kõrgusel) või punast (umbes 250 km kõrgusel) valgust. Lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust.
Virmaliste tekkimise keskmine kõrgus on 105 km maapinnast. Madalaim kõrgus on umbes 80 km ja kõrgeim umbes 200 km.
Päikesetuule osakesed liiguvad Maa magnetvälja sattudes piki selle jõujooni, sisenedes atmosfääri magnetpooluste kohal. Sellepärast ongi virmalisi näha keskmiselt 60-kraadisel või kõrgemal laiusel, Eesti asub laiuskraadidel 57º 30′ - 59º 40′
