Laupäev, 16. märts 1918. Punaste rindeülem Parikka on Karjalas Penttiläs ja tal on muresid. Punaste suurtükiväes on üle kümne eestlase ja üks venelane. Venelast Makaroffi peab Parikka lõbusaks poisiks, kellel ei ole suuri nõudmisi. Makaroff on olnud juba kolm aastat maailmasõjas ja tunneb end "ka selles meie mässusõjas nagu kala vees", nagu Parikka kirjutab.

"Eesti hõimuvennad" aga käivad iga päev staabis igasuguste asjade pärast nurisemas. Kord peaks saama kohvi, kord suhkrut, kord erilist toitu. Parikka seletab, et selliseid hõrgutisi ei ole praegu kellelgi, aga nurin jätkub.

"Ühe sellise suure nurina järel käsutasin kõik eestlased staabi ette rivvi ja võtsin neilt relvad ära. Küsisin seejärel, kes neist tahab teha tööd Soome revolutsiooni heaks tavalistel tingimustel, samadel, millistel punakaartlasedki võitlevad," kirjutab Parikka.

"Nad hakkasid seletama, et küll nad oleksid rahul, kui saaksid seda ja toda jne. Tegin kiire otsuse. Saatsin nad kõik vangistatuna Viiburisse, edasi Peterburi saatmiseks. Ja sinna nad kadusid. Ainult kaks eestlast, Kukk ja Kivi jäid."

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena