Tööstusrevolutsiooni algul toitusid linlased märksa kehvemini kui kõige kaugema nurga maainimesed
Ometi võiks ju vähemalt eeldada, et kui linnades tekkis maalt pärit, madala sissetulekuga ja üsna kehvades oludes elavate vabrikutööliste klass, olid need inimesed maalt linna tulnud just seepärast, et maal oli elu veel raskem ja vaesem.
Värskelt ilmunud uurimuses sisalduvad uued toitumisajaloolised analüüsitulemused räägivad vastupidist. Viktoriaanliku Suurbritannia kõige kaugemate ja eraldiasuvamate külade elanike menüü oli erinevalt linlaste omast üsna mitmekülgne ja korralik. Vaesed maainimesed elasid seetõttu ka vabrikus töötavatest linlastest märksa kauem.
Pilt toitumisest sai ootamatu
Dr. Peter Greaves Leicesteri vähiuuringute keskusest uuris 19. sajandi sünni- ja surmaandmeid ning võrdles inimeste eluea pikkust erinevates piirkondades. Ta võttis arvesse ka tänapäeval teada olevaid seoseid surmade ja nende põhjustajate vahel (nagu näiteks, et kehv toitumine võib aidata kaasa tapvasse kopsutuberkuloosi haigestumisele), samuti lahkas ta omaaegseid toitumisuuringuid. Kokkuvõttes lõi ta pildi sellest, kuidas inimesed 19. sajandi Suurbritannias sõid ja see, nagu IFLScience nendib, mõneti ootamatu.
Lisaks sellele, et tööstusrevolutsiooni tulemusena alustas linnades tööd üha enam ja enam vabrikuid, oli ka põllumajandus 19. sajandil muutumises. Tänu uutele tehnoloogiatele oli see tõhusam kui kunagi varem, ent uuendused ei jõudnud kõikjale korraga ja mõned piirkonnad jäid teistest kauaks maha. Greavesi uurimusest, mis avaldati ajakirjas JRSM Open, ilmneb, et tehnoloogiliselt mahajäänud alade elanikud toitusid palju mitmekesisemalt.
Sellel oli mitu põhjust: näiteks Lääne-Iirimaa ja Šotimaa kõige kaugemate maapiirkondade rahva menüü mitmekesisusele aitas kaasa, et neile inimestele maksti natuuras. Nii olid nende laual kartulid, teravili, liha- ja piimatooted. Mõnikord said inimesed töötasuna ka pisikesi maalappe, millel kasvatati juurvilju või peeti loomi.
Valge moodne sai
Kaugemale arenenud ja iseenesest jõukamates piirkondades (näiteks Cambridge`i krahvkond Londoni külje all) tähendas arenenum põllundus aga, et toitu võis küll koguseliselt enam olla, kuid tähtsad toitained läksid moodsas tootmisprotsessis kaotsi ja vähem töödeldud, tervislikumate teraviljatoitude asemel jõudis inimeste lauale valge sai. Seetõttu oli nii linnade kui ka rikaste maapiirkondade elanike eluiga „padumaakate“ omast lühem.
Linnavaeste eluiga hakkas pikenema alles siis, kui transpordiühendus maapiirkondadega paranes ja toidulaud linnas ka vaesemate inimeste jaoks jälle mitmekesisemaks muutus. Ent paljudes Suurbritannia piirkondades halvenes linnarahva menüü veel aastakümneid – isegi siis, kui nende sissetulekud tõusid.
Kas ja kui palju saaksime tööstusrevolutsiooni aegse Suurbritannia vaeseid näiteks 19. sajandi Eesti linna- ja maavaestega võrrelda, on muidugi iseküsimus, kuna elu oli ikka üpris erinev. Viimased pärisorjad vabastati Inglismaal juba 16. sajandi lõpus, ent Tsaari-Venemaal, kuhu ka Eesti- ja Liivimaa kuulusid, oli pärisorjus veel 19. sajandi algul täiesti kehtiv kord. Samuti oli Venemaa üks viimaseid riike, kus tööstuslik pööre algas, Eestis võib esimeseks sellega seotud suureks tööstusettevõtteks pidada Kreenholmi manufaktuuri Narvas, mis asutati 1857. Hoogsam areng tööstuses algas siinmail aga alles 1890. aastatel.
