M Kuubis arvustab videomängu | Moss (PSVR) – armas ja fantastiline nagu muinasjutt
Mul on olnud mõned sellised... Super Mario Galaxy (Nintendo Wii), Final Fantasy Tactics (PlayStation 1), Xenoblade Chronicles 2 (Nintendo Switch), Farpoint (PS4/PSVR) ja nüüd Moss PlayStation VR-i peal, kirjutab ajaveeb M Kuubis.
Moss on… muinasjutt, mis lausa tõmbab sind enda maailmasse, paneb armastama tegelasi, kes seal elavad ja ringi sibavad ning räägib ühe südamliku loo sõprusest ja vaprusest.
Mossi peategelane on hiiretüdruk nimega Quill, kes komistab metsas ühe iidse ja ammu kadunuks peetud võlukristalli otsa. Võlukristalli vägi kutsub talle appi sinu, Lugeja.
Taustaloona teame, et kuri tuld sülgav madu pani kunagisele hiirte kuningriigile oma soomuselise käpa (või noh, saba) peale ja nüüd ähvardab tänu kristalli leidmisele oht ka siiani peidus püsinud hiirte viimset külakest.
Quilli onu läheb asja klaarima, kuid tagasi ei tule ning Quill, lootes ka Lugeja abile, asub sibama onu jälgi pidi, et teada saada, mis temaga juhtus.
Kogu see maailm on nii armsalt ja fantastiliselt üles ehitatud ja avaneb mängija nii mängija ees kui ka ümber otsekui pildiraamat, ainult et sa saad igale asjale, nurgatagusele ja tegelasele lähedale kummarduda, nende taha piiluda ja samal ajal Dual Shock 4 puldiga Quilli juhtida.
Quill jookseb, hüppab ja ronib suurepärase animatsiooni toel ning Lugeja ülesandeks on lisaks Quilli juhtimisele talle ka teed teha.
See eeldab erinevate esemete liigutamist, tõmbamist ja paika sättimist. Tee peal üritavad teid takistada kurjad robotsitikad, keda Quill mõõgahoopidega kostitama peab.
Võitlussüsteem on lihtsakoeline ja tõsisematele mänguritele väga suuri probleeme valmistada ei tohiks. Samas, mängu lõpuosas on mitmeid hetki, kus hiirekest ajab taga 4-5 sitikat korraga ning siis tuleb küll põiklemisega osav olla.
Nagu mainisin, siis Quilli animatsioon on suurepärane. Kui esimest korda suurema sitikahordi mättasse olime löönud, jäi Quill seisma, sirutas käpa üles ja jäi ootama. Mul kulus ikka mitu sekundit, enne kui taipasin... Barney Stinsongi ütles, et ära jäta oma vennast liiga kauaks ootele. Virtuaalse keraga kerge liigutus ja ma viskasin viis virtuaalsele hiireneiule. Väga armas.
Samamoodi Quill ehmatab, kui talle liiga lähedale hiilid, võbiseb mõnust, kui teda silitad ja üritab sulle viipekeeles vehkides selgeks teha, mis tegema peab, kui mõne mõistatusega liiga kauaks munema jääd.
Graafiliselt ja heliliselt on tegu suurepärase teosega. Maailm on muinasjutuliselt ilus ning seiklus viib su läbi metsa, liivase ranna ja purustatud hiirerahva linna.
Kõige olulisem on see, et Lugeja ees lahti rulluv maailm tundub elus. Linnud lendavad üle su peade, loomad jalutavad kauguses, tuled helgivad seintel ning tähed säravad taevas.
Kogu seiklust saadab nauditav helitaust ning peatükkide vahepeal loeb pealelugeja sulle juturaamatut ka ette. Lahe on see, et pealelugeja teeb ise kõikide tegelaste hääli, justkui loeks ta ilmekalt päris raamatut.
Mossi ainuke probleem on jällegi see, et tegu on ilmselt episoodilise üllitisega, sest mäng lõppeb sõnadega „Sa lõpetasid just esimese raamatu“ ning see lõpp tuli mulle pärast 3 või 3,5 tundi mängimist.
Ma ei kiirustanud, korjasin võimalikult palju peidetud paberitükikesi ja võlutolmu ära, seega nobedamad mängijad läbivad mängu paari tunniga.
Mõne jaoks võib seda vähevõitu olla, kuid Mossi tuleks pigem suhtuda kui väga heasse raamatusse. Võtad selle kätte, loed läbi, lased ennast tõmmata fantastilisse maailmasse ja naudid iga viimast kui sekundit.
Kindla peale tahad seda ka kunagi uuesti lugeda/kogeda, kuid ilmselt ei tule see tahtmine kohe. Kunagi (tõenäoliselt enne teise Mossi mängu ilmumist) võtan ka esimese osa kindlasti uuesti ette. See on seda väärt, sest Moss on ilmselgelt hoole ja armastusega tehtud mäng, millesarnaseid palju ei leidu.
