Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kuulsa Padise kloostri lugu
Võimalik, et juba 13. sajandi keskel rajati Padisele muinasaegse linnamäe lähedale kabel. Arvatav kabel oli kivihoone, millest on hilisema kloostrihoonestiku lõunaosas säilinud üsna suur osa seinamüüre.
Riia lähedal Daugava jõe suudmes asunud tsistertslaste ordu Dünamünde kloostri munkade Padisele asumine 1310. aastal ning sinna suure kindlustatud kloostrihoonestiku rajamise põhjuseks oli Dünamünde kloostri ümbruse alade sundmüük Saksa ordule 1305. aastal. Padise kloostri hoonete rajamise alguseks peetakse 1317. aastat.
1343. aasta aprillis puhkenud jüriöö ülestõus, mille käigus kroonikate järgi tapsid eestlased Padise kloostris 28 munka ning põletasid kloostri, andis ajutiselt tagasilöögi kloostri arengule. Oma suurima õitsengu saavutas klooster 1400. aasta paiku, mil lisaks ulatuslikele valdustele Eestimaal oli klooster omandanud ka valdused Lõuna-Soomes praeguse Helsingi ümbruses, Porvoos, Sipos ja Pernajas. 15. sajandi alguses müüs klooster oma valdused nii Soomes kui ka Liivimaal ning kuigi soetati juurde uusi valdusi Padise-ümbruses ning mujal praeguse Harju- ja Läänemaa piires, oli kloostri allakäik alanud.
Reformatsioonist õnnestus kloostril pääseda. Kui algas Liivis sõda, kartis viimane ordumeister Gotthard Kettler, et rootslased kloosterkindluse enda kätte haaravad. Seepärast võttis ta 1558. aasta lõpul Padise enda valdusse ning järgmisel aastal võõrandas kloostri, saatis vennaskonna laiali ning kuulutas kloostri maavaldused ja hooned ordu omandiks. Kloostri peahoone muudeti sõjaväekindluseks. Ligi 250 aastat tegutsenud kloostri ajalugu oli lõppenud. Küll aga mitte kloostri hoonestiku ajalugu.
Kloostri hoonestikul oli range ristkülikukujuline põhiplaan. Ainult lõunatiib langes täisnurksest kavatisest välja, kuna see oli tarvis siduda juba varem valminud arvatava kabeliga. Ka ei olnud klooster rajatud täpselt idast läände, vaid kohalike maastikuolude tõttu kirdest edelasse. Hooneteploki põhjatiivas asub võlvitud keldritele ehitatud kirik. Põhjatiiva idaosa keldrikorrusele rajati krüptkabel.
Idatiivas asus keldrite kohal kiriku kõrval käärkamber, siis koosoleku- ehk kapiitlisaal, kuhu pääses ristikäiku avaneva ukse kaudu. Korrus kõrgemal paiknes munkade magamisruum.
Lõunatiiva idaosa võttis enda alla kahelööviline söögisaal. Selle kohal asus kloostri haiglaruum haigete ja eakate munkade tarvis. Lõunatiiva peakorruse läänepoolses osas paiknes kloostri köök, kust viidi ka toit läänetiivas elavatele ilmikvendadele.
Läänetiiva poolkeldrikorrusel paiknesid ülemisele korrusele viiv trepp, kaevu portaal ning ilmikvendade eluruumide hüpokaustahjude süsteem. Ka võis paikneda läänetiiva alumisel korrusel kloostri pagarikoda. Läänetiiva alumise korruse põhjapoolses osas oli kelder. Läänetiiva teise korruse lõunapoolses osas asus kloostriülema abti tuba ning selle kõrval ilmikvendade söögisaal. Selle kohal korrus kõrgemal nende magamisruumid.
Siseõue ümbritses kahekorruseline võlvitud ristikäik, mis ühendas ruume ja oli kultuslike protsessioonide teeks.
Aastail 1425-1448 ehitati läänepoolne kahe suure torniga eeshoov, mille rajamisel võeti eeskujuks Tallinna linnaväravate kaitsmine eenduvate ehitistega. Torni esiküljel olid väravad – suurem hobuveokitele, väiksem jalakäijatele. Lisaks kaitsesid sissekäike tõstesillad. Torni teisel korrusel paiknes kahevõlviline väravakabel. Torni kolmas ja neljas korrus olid ehitatud kaitsefunktsioonide täitmiseks.
Eeshoovi lõunanurgas oli elu- ja majandustorn, mille peakorrusel võis olla kloostri õllepruulikoda. Torni kolmandat ja neljandat korrust kasutati arvatavasti külalistemajana.
Liivi sõja ajal ehitasid kloostri hõivanud venelased eeshoovi kaevu, mis on tänaseni säilinud, ning kindlustasid linnust. Ehitati kaks väikest ümartorni – üks edelaküljele vastu jõge ning teine põhjaküljele vastu vallikraavi.
1561. aasta sügisel vallutasid kloostri rootslased. 15 aastat hiljem pärast Läänemaa vallutamist tulid Vene väed Padisele. Kloostrit piirati kaks päeva, misjärel see 20. veebruaril 1576 alistus. Padise ümbrus kannatas venelaste sagedaste röövkäikude all. Elanikud püüdsid päästa oma vara, kaevates seda ümberkaudsetesse metsadesse maa alla. Külad jäid elanikest peaaegu tühjaks. Osa elanikke oli põgenenud Tallinna ja kui sealt otsustati teha karistusretk Padisele, võisid just nemad kohalike maastikuolude heade tundjatena olla teejuhtideks.
Venelased kindlustasid kloostrit, rajades põhja poole tornide ja müüriga varjatud avara eeshoovi ning piirates seda ida poolt vallikraaviga. Kive piirdemüüride ehitamiseks saadi tõenäoliselt ristikäigu ja mõne väljapoole jäänud kõrvalhoone lammutamisest. Venelased jäid Padisele neljaks aastaks. See oli Tallinnale lähim venelaste valduses olev kindlus.
Kui rootslased said 1580. aastal teada, et venelastel on Padisel toidumoonaga kitsas käes, otsustasid nad kindluse pikaajalise piiramise ja näljutamisega vallutada. Piiramine kestis 13 nädalat, misjärel klooster vallutati.
Kloostri hooneid pommitati sõja käigus peamiselt lõunasuunalt, mistõttu kloostri lõunatiib ning ida- ja läänetiiva lõunapoolsed seinad kõige enam kannatada said. Rootslaste alluvuses võitlesid eriti ägedalt eesti talupoegade lipkonnad. Nende juhtidena on teada müntmeistri sell Ivo Schenkenberg Tallinnast ja Ohtra Jürgen Harju-Madise kihelkonnast Pakri külast.
Uus omanik kohandas kloostri suureks mugavaks eluhooneks. Ajendatuna toona valitsenud baroksest elamuarhitektuurist, murdis ta seintesse uued avarad neljakandilised uksed ja aknad, poolitas vahelaega kõrge kiriku ja ehitas selle läänepoolsesse võlvikusse tohutu mantelkorstnaga köögi. Uuesti krohvitud, klassitsistlike karniisidega tubadesse toodi hollandi värvilised kahhelahjud.
Rammid elasid kloostri ruumes kuni 1766. aastani, mil klooster välgust süüdatuna varemeteks põles. Seejärel algas kõrvaloleva mõisahoone ehitus. Vajaminev materjal saadi majapidamisruumideks muudetud kloostri varisevatest osadest. Täna on mõisa härrastemaja kaunilt restaureeritud ja kõigil võimalus külastada seal asuvat restorani.
Kunstiajaloolane Villem Raam alustas Padisel teaduslikke uurimistöid 1937. aastal. Aastakümneid kestnud konserveerimistööd jätkuvad tänagi. Kunagises kloostris on peetud keskaja päevi.
Artikli koostamisel on kasutatud www.padiseklooster.ee andmeid. Soovitan lugeda ka Heino Ridbecki „Padise läbi aegade“ Tallinn, 2005 ja Villem Raami „Padise klooster“ Tallinn, 1958.'
Järgmisel korral räägime Hiiumaal asuva Käina kiriku ajaloost.
