Kuidas saada maailma parimaks? Norra teadlased analüüsisid Marit Björgeni päevikuid, et ta edu saladus lahti muukida
Norra teadus- ja tehnoloogiaülikooli ja ülikooli Nord teadlased lugesid selleks Björgeni treeningpäevikuid. Eurekalert vahendab, et suusataja jagas neid teadlaste Guro Solli ja Espen Tønnesseniga, analüüsi tulemused ilmusid teadusajakirjas Frontiers of Physiology.
Björgen kasvas üles Kesk-Norras asuvas talus ja hakkas suusavõistlustel osalema seitsmeaastaselt. Ta on Norra rahvusringhäälingule öelnud, et enne 13. eluaastat ei kaotanud ta ühtki võistlust. Ülemaailmsetel võistlustel hakkas ta suusatama 19-aastaselt ja ta tipp-periood oli aastail 2010-15. Treeningpäevikuid on Björgen pidanud alates 20. eluaastast, samuti on ta pidevalt füsioloogilisi teste läbinud, millega hetkevormi erinevaid parameetreid mõõdetakse. Nii et andmeid, mida analüüsida, jätkus.
Kokku oli teadlaste luubi all 8105 suusatamissessiooni aastail 2000-17. Neist 7642 olid treeningud ja 463 võistlused. Edukaimal perioodil maist 2010 aprillini 2015 võitis Marit Björgen 63 MM-etappi, kaks olümpiakulda ja seitse kuldmedalit maailmameistrivõistlustel.
Niisiis, milles peitub Björgeni saladus?
Vastus on igavavõitu: põhiliselt selles, et ta tegi lihtsalt väga palju trenni, ütlevad teadlased. Seitsmeteist aasta jooksul kulutas Björgen suusatrennile kokku 13 600 tundi, mis teeb umbes 70 tundi kuus ja 15 tundi nädalas. Kauakestev kõrge treeningkoormus kombineerituna ta supertulemustega on unikaalne, ütles Solli.
Teiseks oli Björgen väga tähelepanelik ses osas, kuidas ta treeningmahte kasvatas. Noorena suusatas ta umbes 500 tundi aastas, esimese kuldmedali aegu 23-aastaselt oli koormus kasvanud 700 tunni peale. Viie edukaima aasta jooksul (2010-15, kui ta oli vanuses 30-35) suusatas Björgen aastas 940 tundi.
Umbes 91% kogu treeningmahust moodustas vastupidavustreening, kaheksa protsenti tegi Björgen jõutreeningut ja vaid üks protsent oli pühendatud kiiruse arendamisele. Viimane fakt on seda tähelepanuväärsem, et ta on võitnud ju ka sprindi- ja teatevõistlusi, kus plahvatuslik kiirus on väga oluline.
"Murdmaasuusatamise treening ja võistlused tähendavad seda, et sportlastel on erinevate pinnavormidel vaja vallata väga paljusid erinevaid tehnikaid, suuri kõikumisi kiiruses ja üla- ja alakehale langeval koormusel," ütles Sandbakk. "Suvel peavad suusatajad tegema teistsugust trenni - ruulsuusatama, sõitma rattaga ja jooksma, sest lund ei ole. See tähendab, et murdmaasuusataja treening on keerukas väga erinevatest treeningsessioonidest koosnev pusle."
Vaadeldud perioodi jooksul oli 76% Björgeni suusatamistundidest madala intensiivsusega, mille uurijad defineerisid jäävat vahemikku 60-87% tema maksimaalsest südame löögisagedusest. Ent kui intensiivsus oli madal, siis aeg, mis trennideks kulutati, oli märkimisväärselt suur. Vaid 4% madala intensiivsusega treeningutest olid kestuselt alla 50 minuti. Suurem osa trenne olid 50-90 minutit pikad ja umbes neljandik üle 150 minuti.
Umbes 7 protsenti suuskadel veedetud ajast kulutas Björgen keskmise intensiivsusega treeningutele, neist suurema osa moodustasid intervalltreeningud, kus ta suusatas viis 7-8 minutilist kiiret intervalli 1-2 minuti pikkuste pausidega nende vahel.
Ülejäänud 17% suusatamist olid kõrge intensiivsusega treeningud, kus südame löögisagedus oli üle 92% maksimumist. Ka võistlused arvati selle 17% sisse.
Kogu aeg samas kaalus
Bjørgeni keskendumine madala intensiivsusega trennile ta edukaimal perioodil oli erinev varasematest aegadest, mil ta tegi lühikeste kontsentreeritud ajavahemike jooksul väga palju kõrge intensiivsusega treeninguid. See viis küll algul kiire arenguni, ent siis saabus seisak. Järgmine suur arenguhüpe toimus siis, kui Björgen hakkas rohkem madala intensiivsusega trenni tegema. Sealjuures jäid ta kõrge intensiivsusega treeningute mahud siiski teiste maailma tippsuusatajate omadega sarnaseks, lihtsalt madala intensiivsusega trenni tuli märkimisväärselt palju juurde, märkis Solli.
Üks oluline osa Björgeni edust on Solli meelest veel ka see, et ta on suutnud oma treeningut ja tervislikku kaalu balansis hoida. 167 cm pikk naissuusataja on alati kaalunud umbes 65 kg. Paljusid sportlasi võib peibutada mõte sellest, et kilode kaotamise või lausa erakordselt kerge olemise abil on neil võimalik poodiumile pürgida, aga see ei ole siiski pikaajalise edu võti.
