Värske uurimus kirjeldab iidses Früügia linnas paiknenud tapva "põrguvärava" saladust
Salento ülikooli teadlased taasavastasid templikompleksi ja selles asunud koopa alles seitse aastat tagasi. Templi juurde kuulusid bassein ja areen, viimase servas oli maa alla viiv koobas. Seda nimetati Plutoniumiks ehk väravaks allilmajumal Pluto (roomlaste versioon vanade kreeklaste allilmajumalast Hadesest) valdustesse. Tempel oli 2200 aasta tagustele impeeriumi elanikele ühtaegu nii püha koht kui ka turismimagnet, kuna seal sai tänu koopale näha üsna eriskummalist vaatpilti.
Nimelt juhtisid eunuhhidest preestrid koopaesisele areenile ja ja ka koopasuust sisse ohvriloomi - sealhulgas võimsaid, hea tervise juures olevaid pulle ja härgi - kes justkui iseenesest kokku kukkusid ja surid. Preestrite endiga ei juhtunud midagi.
"See ruum on täis auru, mis on nii udune ja tihe, et maapinda peaaegu ei näegi," kirjeldas Hierapolise (eesti keeles tähendab see püha linna) koopa fenomeni kreeklasest ajaloolane ja maateadlane Strabon (64 - 24 eKr). "Iga loom, kes koopasse siseneb, sureb silmapilkselt. Ma lasksin koopasse varblased, nad tegid kohe oma viimase hingetõmbe ja kukkusid surnult maha."
Strabon lisas veel, et ohvriloomi saatnud preestrid läksid koopasse sisse vaid õige pisut ja hoidsid teinekord seal viibides ka hinge kinni.
Omaaegsete kirjelduste järgi surid ohvriloomad preestrite käekõrval justkui iseenesest ka areenil, mitte ainult koopas. Tavainimesed pidid surmavaid riitusi järgima areeni ääres asuvatelt astmetelt, neile müüdi sealjuures väikesi loomi-linde, keda nad võisid areeni põrandale ohvriks visata. Nood lämbusid ruttu.
Põrgukoera hingeõhk
Tänapäevaste hinnangute järgi kirjeldasid antiikajaloolased Hierapolise fenomeni ilma suurte liialdusteta. Loomulikult ei osanud Strabon ja teised kaks tuhat aastat tagasi leida surmadele mingit muud selgitust peale üleloomulike jõudude. Arvatavasti võidi siis loomade-lindude lämbumist põhjendada sellega, et koopast lähtus allilma valvekoera Kerberose nähtamatu, kuid surmav hingeõhk.
Praegu on teada, et Hierapolis asub geoloogiliselt aktiivses piirkonnas. Iidse linna all maapõues on lõhe, mis on osa Badabagi murrangust. Sellest lekib vulkaanilise päritoluga süsihappegaasi, mis on silmale praktiliselt nähtamatu, ent jõuab läbi "põrguvärava" maapinnale veel tänapäevalgi. Arheoloogid täheldasid, et pärast koopasuu väljakaevamist surid selle lähedusse sattunud väikesed loomad, linnud ja putukad tänapäeval samamoodi nagu paartuhat aastat tagasi riituste käigus.
Vulkaanibioloog Hardy Pfanz Duisburg-Esseni ülikoolist otsustas nüüd maapõuest lähtuvad süsihappegaasi kogused üle mõõta ning ta läks väljakaevatud templisse kaasaskantava gaasianalüsaatoriga.
Gaas oli koidikul surmavaim
Pfanz kirjutab koostöös teiste teadlastega valminud ja eelmisel nädalal avaldatud uurimuses, et koopa põhjas oli CO2 kontsentratsioon kuni 91%. Koopa ees areenil, kuhu süsihappegaas tulvas, oli selle sisaldus õhus olenevalt kõrgusest erinev. Et süsihappegaas on õhust raskem, moodustus sellest areenipõranda kohale omamoodi nähtamatu "järv", mille kõrguseks oli umbes 40 sentimeetrit.
Päeval gaas areenil hajus, kuid öösel kogunes see taas ja tapvaim oli see koidikul. Vahetult areeni põranda kohal oli siis selle kontsentratsioon üle 50 protsendi õhust, 10 sentimeetri kõrgusel umbes 35% (sellinegi sisaldus tapaks inimese), ent pealpool 40 sentimeetrit langes CO2 sisaldus väga kiiresti.
See võimaldas pikkadel preestritel juhtida pealtvaatajate silme all loomi gaasisse nii, et nende enda ninasõõrmed ja suud jäid sellest välja. Tapvast koopast eluga väljumine või siis nähtamatu "süsihappegaasijärve" elavana läbimine tagas, et preestritele omistati üleloomulikke jõude, mis nende renomee vaatenurgast muidugi igati tarvilikud olid.
Strabon arvas muide, et preestrid jäid "Kerberose hingeõhus" ellu seetõttu, et nad olid kastreeritud, Pfanz arvab aga, et pühadel meestel oli tegelikult lihtsalt üsna hea ettekujutus sellest, kuidas tapva gaasi suhtes ohutu liikuda oli.
Hierapolise Pluto tempel oli aktiivselt kasutuses kuni 4. sajandini ja aeg-ajalt külastati seda veel paarisaja hilisemagi aasta jooksul. 6. sajandil purustasid selle kristlased ja hiljem raputasid piirkonda maavärinad, mis samuti rajatistele kahju tegid.
Süsihappegaasi kirjeldas esmakordselt flaami keemik Jan Baptist van Helmont 17. sajandil.
