Inimeste joonistamisoskus võib olla seotud iidsete küttimisvõtetega
Kui neandertallased kasutasid Euraasias taltsamate saakloomade tapmiseks torkeodasid, siis Homo sapiens’i liigi esindajad ehk nüüdisinimesed küttisid Aafrika avaratel rohumaadel palju ettevaatlikumaid ja ohtlikumaid ulukeid viskeodaga. Ja nii sadu tuhandeid aastaid.
California Davise ülikooli psühholoogia emeriitprofessor Richard Cross usub, et nii viskeodaga küttimise kui ka kujutava kunsti joonistamise jaoks vajalik käe ja silma koordinatsioon võib olla üks teguritest, mis selgitab, miks nüüdisinimesed kujunesid neandertallastest nutikamateks.
Teadusajakirjas Evolutionary Studies in Imaginative Culture äsja ilmunud artiklis analüüsib Cross arheoloogilisi asitõendeid, genoomikat, neuroloogiauuringuid, loomade käitumist ja eelajalooliseid koopamaale.
Analüüsi põhjal pakub ta välja uue hüpoteesi inimaju evolutsioonist: Homo sapiens’il arenesid ümaram kolju ja pikem kiirukäär (ingl parietal cortex) — ajupiirkond, milles visuaalsed signaalid lõimuvad liigutuste koordinatsiooniga — tänu evolutsioonilisele „võidurelvastumisele“ üha ettevaatlikumaks muutuvate saakloomadega.
Eelajaloolised inimesed küttisid Sahara kõrbest lõuna poole jäävatel Aafrika aladel viskeodadega rohkem kui 500 000 aastat, mistõttu nende üha valvsamaks arenevate saakloomade võitle-või-põgene-reaktsioonil (ingl fight or flight response) põhinevad ellujäämisstrateegiad kujunesid järk-järgult edukamaks, väidab Cross.
Mõned antropoloogid on oletanud, et odade heitmine ohutu vahemaa tagant tegi suurte saakloomade küttimise vähem ohtlikuks, märgib Cross, osutades, et seni pole siiski keegi andnud rahuldavat vastust küsimusele, miks suured ulukid nagu jõehobud ja Aafrika kahvripühvlid inimestele nii ohtlikud on. „Teised, ohutud liigid, kes nende loomade läheduses sööki otsivad, ei kutsu neil esile sellist ettevaatlikku või agressiivset käitumist nagu inimese nägemine,“ rõhutab teadlane.
Sebrad justkui teavad mürginoolte laskekaugust
Crossi uus teadustöö on järg 2015. aastal läbi viidud uuringule, milles ta koos oma endise magistriõppetudengiga juhtis tähelepanu asjaolule, et inimasulate läheduses elavatele sebradele pole inimesel võimalik jalgsi läheneda sama lähedale kui metsikutele hobustele, enne kui nood põgenevad. Tähelepanuväärne on seejuures tõik, et vahemaa, mida sebrad inimestega säilitavad, on veidi suurem kui selliste mürgitatud noolte lennukaugus, milliseid Aafrika kütid on kasutanud vähemalt 24 000 aastat.
Neandertallased, kelle kauged esivanemad rändasid Aafrikast Euraasiasse enne nüüdisinimeste kõuke, kasutasid torkeodasid hobuste, põhjapõtrade, piisonite ja muude suurt kasvu loomade küttimiseks, kellel polnud veel arenenud loomuomast ettevaatust inimeste suhtes, märkis ta.
„Neandertallased oskasid töömälu abil vaimselt visualiseerida varem nähtud loomi, kuid ei suutnud neid vaimseid pilte tõhusalt teisendada koordineeritud käeliigutuse-mustriteks, mida eeldab joonistamine,“ kirjutab Cross.
Cross, kes oma akadeemilise karjääri algusaastatel õpetas joonistamist ja kelle varasemad tööd on keskendunud kunsti rollile inimese evolutsioonis, kasutas 28 000 – 32 000 aasta eest Lõuna-Prantsusmaal Chauvet-Pont-d’Arc’i koopa seintele ürginimkunstnike käega jäädvustatud söejoonistuste ja gravüüride joonte uurimiseks foto- ja filmiülesvõtteid.
Joonistamiseks vajalik visuaalne kujutluspilt suunab käeliigutusi samamoodi nagu kütid visualiseerivad trajektoori, mille oda peab sihtuluki tabamiseks läbima, järeldab Cross.
Koopajoonised võisid olla õppematerjal
Nood koopajoonistused võisid täita iselaadsete õppevahendite rolli. „Kuna joonistamine treenib vaatlemisoskust, võisid need joonistused aidata kontseptualiseerida küttimisretki, hinnata ulukite tähelepanelikkust, valida sihtmärgiks kergemini haavatavaid kehapiirkondi ja tugevdada spirituaalsete tseremooniate abil rühmasidusust,“ kirjutab ta.
Sel moel võis joonistamiskunsti esilekerkimine sillutada teed suurematele kultuurilistele muutustele, osutas Cross, kelle hinnangul on suutlikkusel jagada vaimseid kujutluspilte rühma liikmetega väga olulised ühiskondlikud järelmid.
