Plagiaadituvastussüsteem analüüsis Shakespeare'i näidendeid ja tegi üllatava avastuse
Läbi ajaloo on palju juttu olnud sellest, et kas maailma üks tuntumaid ja loetumaid kirjanikke William Shakespeare ikka kirjutas kõik oma surematud teosed ise või ei. Tänapäeval on aga olemas tehnoloogia, millega saab erinevaid spekulatsioone järgi katsetada ja uurida, kas Shakespeare'i tööd võis tõesti kirjutada keegi teine.
Pikaaegne Shakespeare'i uurija Dennis McCarthy on koos Pennsylvania Lafayette'i ülikooli Inglise kirjanduse emeriitprofessori June Schlueteriga avastanud teksti, mis võis olla kuulsale kirjanikule suureks inspiratsiooniks, kirjutab smithsonianmag.com.
16. sajandi lõpus kuninganna Elisabeth I õukonda kuulunud George North kirjutas käsikirja monarhiavastase mässu teemal, mida kunagi ei avaldatud. Käsikiri pealkirjaga "A Brief Discourse of Rebellion and Rebels" kogus pikka aega tolmu Briti raamatukogus, kuni McCarthy leidis juhusliku vihje 1920. aastate oksjonikataloogi sirvides: kes iganes käsikirja loeb, võib leida "eriti põnevaid" sarnasusi Shakespeare'i näidenditega.
McCarthy ja Schlueter otsisid käsikirja üles ning otsustasid seda vihjet kontrollida. Kasutades plagiaadituvastussüsteemi WCopyfind, millega paljastatakse tavaliselt laiskasid tudengeid, kes oma kodutööd teiste pealt maha viksinud on, leidsid nad Northi käsikirja ja lausa 11 Shakespeare'i näidendi vahel sarnasusi. Kuulsaimad neist "Kuningas Lear", "Macbeth" ja "Richard III".
Nad leidsid nii Shakespeare'i kui ka Northi teostest muidu suhteliselt harva esinevaid sõnu, tihti olid need tekstis ka sarnases kontekstis. Näiteks kasutas North õukonnakoerte hierarhiat kirjeldades kuut erinevat konkreetset sõna, mida võib tuvastada ka Shakespeare'i "Kuningas Learis" ja "Macbethis".
Veelgi üllatavam kokkulangevus puudutab tegelaskuju Jack Cade'i, kes juhtis aastal 1450 mässu kuningas Henry IV vastu. Shakespeare kirjeldab oma näidendis "Henry IV" Cade eriti julma surma. Samade detailidega hukkamine on kirjas ka Northi tekstis, kuid see juhtub Cade ja veel kahe mässulisega. Niisiis võis Shakespeare'i tegelane olla kolme Northi tegelase põhjal kokku kombineeritud.
Kirjandusteadlased panid oma avastuse ka kaante vahele, kuid oma raamatus ei väida nad kordagi, nagu oleks Shakespeare'i näidendid Northi käsikirja plagiaadid. Pigem ikka seda, et tundmatu kirjatöö lihtsalt inspireeris kuulsat kirjanikku.
Aga lõppude lõpuks on nagunii suhteliselt võimatu välja selgitada, kas Shakespeare kunagi üldse Northi tööd luges. Igatahes on taas üks huvitav uurimus Shakespeare'i teoste algupära kohta avalikkuseni jõudnud.
