Kuidas kellakeeramine meid mõjutab ja miks on aeg see ära lõpetada?

Täna öösel läks Eesti üle suveajale ja kellad keerati tund aega edasi. Forte teeb põhjaliku ülevaate, kuidas kellakeeramine inimorganismine mõjub ja miks tahetakse seda EL-is lõpetada.

Vastavalt suveajakorralduse direktiivile on Euroopa Liidus juba 2000. aastate algusest ühiselt kella keeratud. Ikka igal märtsikuu viimasel laupäevaööl vastu pühapäeva tunnike edasi ja oktoobrikuus samal ajal siis jälle tagasi.

Seda hoolimata rahva suurest vastasseisust – Delfi hiljutise küsitluse järgi toetab vaid 5% vastajatest kellakeeramise jätkamist. Euroopa Liidus valmistutaksegi kellakeeramise lõpetama.

Kaks kellakeeramise pausi Eestis

Eestis mindi esimest korda suveajale üle 14. juulil 1917. aastal, hiljem veel mõlema Saksa okupatsiooni ajal ja siis üle hulga aja Nõukogude võimu all 1. aprillil 1981. Oli ka kaks pausi: aastatel 1989–1996 ja 2000–2001 Eestis kella ei keeratud.

Kuigi teema põhjustas toona suurt ühiskondlikku vaidlust (ja pooldajaid-vastaseid jagunes enam-vähem pooleks), mindi just sooviga Euroopa Liiduga liituda ning eelpool mainitud direktiivi tõttu tagasi kellakeeramise juurde.

Üks põhiline põhjendus suveajale ülemineku kasulikkusest on ikka ja jälle olnud energiasääst: sätime end paremini loomulikku valgust saama, siis peame vähem tehisvalgust raiskama. See on nii olnud sajandeid: esimene idee suveajast tuligi väidetavalt juba 18. sajandi lõpus USA-st Benjamin Franklinilt, kes soovis sellega säästa küünlaid.

1916. aastal läks esimese Euroopa riigina suveajale üle Saksamaa, ikka selleks, et Esimese maailmasõja ajal energiat säästa. 1918. aastal kehtestati see USA-s eesmärgiga samuti sõja tingimustes energiat säästa, keskendudes töötamisele loomulikus valguses.

Aga me räägime ajast, mis oli rohkem kui 100 aastat tagasi. Teadlased on viidanud, et eriti viimastel aastakümnetel on lambid muutunud üha efektiivsemateks ja keskkonnasäästlikemaks, seega enam pole see energiasääst nii määrav.

Veelgi enam, hoopis energiaröövliks võib osutuda just pikem kütmine, kui inimesed talvel varem ärkavad või pikematel suveõhtutel kauem jahutavat konditsioneeri kasutavad. Seda viitavad just USA-s tehtud uuringud.

Kellakeeramist on läbi aegade toetanud ka äriinimesed, viidates selle majanduslikule kasule: näiteks sai suveajale ülemineku tõttu New Yorgi maakler Londoni börsil päevas tunni võrra kauem kaubelda. Kui Eesti, erinevalt ülejäänud Euroopast, jättis aastatel 2000-2001 kella keeramata, kurtsid äriinimesed, et nende ärikulud kasvasid selle tõttu.

Muuseas, kellasid ei keerata suuremas osas Aafrika, Aasia ja ka Lõuna-Ameerika maades, samuti mitte Venemaal. USA-s ja Austraalias tehakse seda osariigiti valikuliselt.

Mis inimesega kellakeeramisel juhtub?

Suveajale üleminekul anname me tund aega ära, mille siis sügisel tagasi saame. Nii nihkub inimese päevarütm: ärkamisaeg, tööle mineku aeg, magama mineku aeg. Samal ajal aga jäävad meie keskkonna signaalid, näiteks päikesetõusu kellaaeg, samaks. Ja organism ei harju sellega ära.

Eesti unemeditsiini seltsi andmetel kulub inimesel uue unerütmiga kohanemiseks keskmiselt kaks nädalat, mistõttu tuleb arvestada, et tavapärane töörütm võib olla sel ajal häiritud.

Mõni meist talub seda kergemalt, mõni raskemalt. Väga häirib kellakeeramine noorukeid, kelle suur unevajadus on põhjustatud organismis toimuvatest suurtest füsioloogilistest muutustest. Aga ka vanematel inimestel kulub kohanemiseks rohkem aega. Kellakeeramine põhjustab lühiajaliselt magamishäireid, kehvemaid töötulemusi ja võib viia tõsiste terviseprobleemideni.

Täiskasvanud inimese puhul harjuvad tunnipikkuse ajahüppega paremini pikemalt magajad. Varajased ärkajad harjuvad lihtsamini märtsis toimuva muutusega – kella keeratakse edasi ja magamiseks on tund vähem, aga neid varem ärkamine ei morjenda. Aga hommikuinimestele on jällegi oktoobris raskem, sest siis ootavad nad kauem und.

Teadlased Eesti unemeditsiini seltsist rõhutavad ka, et "kellakeeramisega geneetiliselt paika pandud uneärkveloleku rütmi sihilik muutmine – liigvarane ärkamine, koormust nõudvate tegevuste regulaarne harrastamine, kui organism pole selleks valmis –, tekitab unevõla. Selle tulemuseks on elukvaliteedi järsk langus, psüühilise seisundi halvenemine ja sellest tulenev töökvaliteedi langus aga ka tõsised töövead ja -õnnetused."

Mõned faktid kellakeeramise mõjude kohta tehtud teadusuuringutest:

• Soome teadlased avaldasid aastatel 2006–2008 kolm teadusartiklit, mis keskendusid suveaja mõjudele. Selgus, et kellakeeramise järgsel nädalal magasid uuritud ligi tund vähem ja nende une efektiivsus vähenes lausa 10%.

• Stockholmi Karolinska instituudi uuringust selgus, et suveaja esimesel nädalal suurenes südameinfarktide hulk 5%.

• Melbourne’i ülikooli teadlaste uuring näitab, et suveajale üleminek kasvatas paaril esimesel nädalal psüühiliselt häiritud inimeste hulgas enesetappude hulka.

• Michigani ülikooli uuring, mis keskendus tööõnnetustele, järeldas, et kellakeeramise järgsel esmaspäeval on 3,6 korda rohkem õnnetusi ja need on tavapärsest märksa tõsisemad.

Kui nüüd Euroopa Liidu tasandil kellakeeramine lõpetataks, siis kuidas edasi? On kaks varianti: jäetakse alles vööndiaeg (ehk talveaeg), mida pooldavad ka uneteadlased. Või siis jääme suveajale. Delfi küsitluses igatahes domineeris neist kahest variandist viimane – suveajale tahaks kogu aastaks jääda tervelt 72% umbes 4000 vastanuist.