Uuring: doktorikraadiga teadlastel napib kodumaal töövõimalusi
Tartu ülikooli majandusteaduskonna teadlased uurisid, kui paljud doktorikraadi omandanud inimesed leiavad oma kvalifikatsioonile vastava ameti ning kui paljud saavad teaduspõhist mõtteviisi rakendada era-, riiklikus või ka kõrgharidussektoris.
Uuringu „Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid“ jaoks intervjueeriti ligi 70 inimese, kes on aastatel 2000, 2005 ja 2010 kaitsnud Eestis doktorikraadi, lisaks loodi ülevaade kõigi nimetatud aastatel doktorikraadi kaitsnute (ligi 400 inimest) karjäärialastest mustritest.
Uuringu üks autoreid, TÜ majandusteaduskonna kvalitatiivuuringute teadur Eneli Kindsiko sõnas, et viimase dekaadi jooksul joonistub välja 20-50-30 muster ehk 20% doktorantidest suudab kaitsmiseni jõuda enne 30. eluaastat, 50% pälvib kraadi vanuses 30-39 ning 30% teeb seda vanuses 40+. Hoogsalt kasvab nende inimeste osakaal, kes astuvad doktorantuuri aastaid pärast eelneva õppeastme läbimist.
Kuna doktorikraad saadakse valdavalt 30. eluaastate keskel, mõnes teadusvaldkonnas ka 40ndate piirimail, siis on need doktorid ilma varasema mitteakadeemilise töökogemuseta tööturu mõistes hilissisenejad. „Paratamatult võib olla tavapärane, et nende asemel eelistatakse bakalaureusekraadi ja 15-20-aastase töökogemusega spetsialisti,“ tõdes Kindsiko.
Eesti töökuulutuste portaalides leiab enam kui 18 000 töökuulutuse hulgast vaid 1-2 korda aastas doktorikraadi soodustava tingimusena. Erandiks on kõrgkoolid, mille töökuulutuste seas kipub doktorikraadi nõue kerkima julgelt üle 60%.
„Ühiskonnas tuleks väga selgelt välja öelda, millised kompetentsid ja potentsiaali annab tööturul bakalaureuseharidus, millised magistriharidus ja mida suudab lisada doktoriharidus,“ rääkis Kindsiko. Vastukaaluks tavapärasele arvamusele, et doktorid on ainult ülikooli jaoks, näitas uuringus toodud karjäärianalüüs siiski oluliselt suuremat variatiivsust nii karjäärimustrites kui ka töökohtade lõikes. Kindsiko sõnul jääb õhku küll küsimus kuivõrd on doktorikraadiga inimese karjääriteed mõjutanud tema enda teadlikkus ja isiklikud eelistused.
Nimelt on akadeemilisel suunal toonud granditaotlejatele edu sageli rajasõltuvus: ühel kitsal teemal konkurentsieelise loomine. Selline spetsialiseerumine võimaldab tagada teadusartiklite rohkuse ja seega täita tavapärase nõude grantide taotlemisel. Ent nagu tippteadlased akadeemilises sfääris ka ise tunnistavad, kipuvad grandid koonduma väheste kätte ja isegi kui need vähesed tahaksid proovida uusi ideid ja uurimisteemasid, on nendele rahastuse saamine liiga suure riskiga. Seega tuleb olude sunnil jätkata harjumuspäraste suundadega.
Ilmnes ka, et pärast järeldoktorantuuri on teadlastel pigem raske end kodumaal teostada. Nii võib järeldoktor olla kohaliku akadeemilise üksuse jaoks ülekvalifitseeritud ja ei sobitu oma ideedega olemasoleva uurimisrühma tegemistesse.
Kõige enam jääb akadeemilisse sfääri just loodusteaduste valdkonna doktoreid (75%), kõige vähem arsti- ja terviseteaduste. Kui loodusteaduste valdav suund – noorelt ja lineaarselt doktorikraadini välja – on viinud selleni, et väga väike osa selle valdkonna doktoritest suundub mitteakadeemilisse sfääri tööle, siis mitmed teised valdkonnad näitavad üsnagi selgelt just mitte-akadeemilise karjääri kerkimist ja ülikoolidel on oht pigem silmitsi seista järelkasvu nappusega.
Uuringu autoreiks on TÜ majandusteaduskonna juhtimise professor Maaja Vadi ja kvalitatiivuuringute teadur Eneli Kindsiko. Uuringu tellis SA Eesti Teadusagentuur ja rahastas Euroopa Regionaalarengu Fond.
