Pärast külma sõja lõppu oli suurtükiväe roll NATO-s ja Euroopas oluliselt vähenenud, kuna keskenduti peamiselt mässutõrje tüüpi (Counter Insurgency) operatsioonidele, kus vastas polnud enam suured väekoondised, vaid mässulised ja terroristid. Nende mõjutamiseks vajasid riigid kiirelt kohale toimetatavaid ja täpseid relvi. Seetõttu sai õhuvägi tänapäeva lahinguväljal suurema rolli ja mitu Euroopa ja NATO riiki on oma suurtükiväge oluliselt vähendanud. Lisaks õhuväele rakendavad riigid ulatuslikult ka laiapindset sõjategevust, mistõttu tihtipeale kineetilise relvastuse kõrval rakendatakse ka mittekineetilisi vahendeid, nagu näiteks informatsioonilised ja poliitilised mõjutusmeetmed, küber- ja psühholoogiline sõjapidamine jms.
Viimase aja sündmused Georgias ja Ukrainas ning Venemaa kasvav sõjaline võimsus ja aktiivsus on toonud tagasi vajaduse arendada kineetilist relvastust ning mitu riiki on hakanud oma vananevat suurtükiväge uuendama või juurde soetama. Olulised võtmesõnad siinjuures on parem liikumiskiirus ja liikuvus, parem soomuskaitse, kiirem ja automatiseeritud laadimine, pikem laskekaugus, täpsus ja võrgupõhine tuletegevuse juhtimine. Eriti iseloomulik on suurtükiväe arengule 39 mm kaliibriga raua asendamine pikema 52 mm kaliibriga rauaga, mis on laskekauguse ja ökonoomsuse seisukohalt efektiivseim. Samuti on kadumas 105 mm läbimõõduga rauad ja suurtükkide peamiseks raua läbimõõduks on kujunemas standardne 155 mm läbimõõduga raud. Käesolev artikkel vaatleb suurtükiväe relvastuse alaseid arenguid, keskendudes peamiselt NATO Euroopa regioonile.
Suurtükiväe rolli muutuste tagajärjed
Õhuväe roll tänapäeva lahinguväljal sai kõige suurema tähtsuse lahesõdades, kus praktiliselt ainult õhuväe rünnaku tagajärjel põrmustati Iraagi armee ning liitlaste maaväe üksustel jäi üle ainult puhastada lahinguväli vastase armee riismetest. Pärast seda sattusid Ameerika Ühendriigid koos liitlastega operatsiooni, kus puudusid kindlad rindejooned ja vastase väeüksused ning suurtükiväega polnud enam suurt peale hakata. Kuna lahingutegevus toimus peamiselt asustatud aladel, kus elas palju tsiviilisikuid ja vastane oli pidevas liikumises, siis eelistati aeglasele suurtükiväele paindlikke lennukeid ja ründekoptereid, mis suutsid reaalajas sihtmärke fikseerida ja neid paindlikult rünnata.
Ka Nõukogude Liidu lagunemine ja seega külma sõja lõpp kaotas vajaduse pidada ülal arvukaid ja samal ajal kulukaid väekoondisi. Kuna operatsioonid Iraagis ja hiljem Afganistanis nõudsid tunduvalt kallimat õhuväge ning üksuste ülevalpidamine kaugel eemal oli kallis, siis hakati peaaegu kõikides NATO riikides poliitilise surve tagajärjel vähendama maaväe relvastust. Kõige suurema löögi alla sattusid tankid ja suurtükid. Tankide ja liikursuurtükkide ülevalpidamine on kallis, eriti kui neid ei kasutata. Lisaks on suurtükiväel vaja mahukaid laskemoonaladusid, mille ekspluateerimine on kulukas. Suurtükiväe laskemoona probleem on ka selle säilivusaeg ja kuna vähenenud laskeharjutuste käigus vähenes ka laskemoona kulu, siis üha rohkem kulus ressursse laskemoona hävitamisele. Samas on hävitamine tunduvalt kallim viis laskemoona varude vähendamiseks kui selle ära laskmine laskeharjutustel.
Palju suurtükiväe relvastust müüdi maha uutele või taastatud Euroopa riikidele, mis tekkisid pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Suur turg avanes ka Lähis-Idas ja Lõuna-Ameerikas. Taasiseseisvunud riigid hakkasid muuhulgas arendama oma sõjaväge ja odavad kasutatud relvad olid hea esmane täiendus noortele armeedele ning ka võimalus saada NATO standarditele vastavat relvastust ja laskemoona. Ka Eesti sai oma relvastusse samal viisil 2004. aastal Saksamaalt kasutatud 155 mm järelveetavaid haubitsaid FH-70/A1 koos varustuse, transpordi ja laskemoonaga. Leedu omakorda sai Taanilt 2002. aastal samal põhimõttel 105 mm järelveetavaid haubitsaid M101 koos kõige muu sinna juurde kuuluvaga.
Kõige enam loobuvad külma sõja ajal Lääne pool olnud riikide armeed järelveetavatest suurtükkidest ning asendavad neid liikursuurtükkidega. Uue süsteemina on mängu tulnud liikursuurtüki ja ratasveoki kombinatsioon, millest edukaim projekt on praegu prantslaste CAESAR (camion equipé d'un système d'artillerie). Ka rootslased on arendanud oma ratasliikursuurtükki Archer, mis on praeguseks tulnud juba rootslaste relvastusse.
Mõlema projekti oluline lähtekoht oli relvasüsteemi väike kaal ning suur liikumiskiirus maanteedel, mis võrreldes roomiksuurtükkidega on kolmandiku võrra suurem. Lisaks on ratasliikuritel standardne 155/52L raud, täisautomaatne navigatsiooni- ja tuletegevuse juhtimise süsteem ning laadimismehhanism, mis oluliselt suurendab laadimiskiirust. Archer on peale selle veel täisautomaatse laadimissüsteemiga, mistõttu meeskond ei pea tuletegevuse jaoks kabiinist välja tulema. Samas peab sellisel liikursuurtükil hea teede võrgustik olema, kus oma head liikumiskiirust kõige paremini rakendada ja seetõttu on ratassuurtükk pigem huviorbiidis sellistel riikidel, mille maastik võimaldab selle rakendamist parimal võimalikul moel. Meeskonna kaitse on CAESAR-il olematu, kuna relva laskmise ajal on meeskond sõidukist väljas ümber relva, mitte soomuse varjus. Lisaks on ratastel liikursuurtükkidel piiratud laskesektor ja laskesuuna olulise muutumise jaoks peab relvasüsteem end positsioonil nihutama ning kõik laskevalmiduse saavutamiseks vajalikud protseduurid uuesti läbi viima. Ja see võtab aega. Samas roomikutel suurtükid peavad lihtsalt oma torni keerama ja saavad tuletegevusega kiirelt jätkata uues laskesuunas.
CAESAR-i vastu on esmast huvi üles näidanud Šveits ja Ühendkuningriigid. Esimene soovib järk-järgult välja vahetada oma roomikutel M109KAWEST liikursuurtükid ning teine oma roomikutel AS90 liikursuurtükid. Samas Ühendkuningriigid soovivad ratassuurtüki kõrvale ka roomiksuurtükke, kuigi praegu ametlikku huvi ühegi konkreetse süsteemi vastu üles näidatud pole. Samas ega palju valikuid maailmas ka pole, mistõttu nende valikuks võib osutuda sakslaste PzH2000, ameeriklaste M109A7 või korealaste K9 Thunder.
Ameeriklaste liikursuurtükk on ajale jalgu jäämas
Oluliselt on muutumas roomikutel liikursuurtükid. Suuremal osal endistest Lääne pool raudset eesriiet olnud riikide relvastuses on liikursuurtükk M109. See on aastast 1959 Ameerika Ühendriikides arendatud liikursuurtükk, millest sai lausa NATO standardne relvastus külma sõja ajal. M109 on roomikutel ja torniga relvasüsteem, mis kasutab 155/L39 rauda ning suudab lasta 360-kraadises sektoris ilma asukohta muutmata. Praeguseks on sellest relvasüsteemist välja töötatud juba seitsmes versioon ning riigid on erinevaid versioone uuendanud ja parendanud. M109 on ilmselt maailmas üks enim kasutatavaid relvasüsteeme ning praegu kasutab selle erinevaid versioone 34 riiki. Euroopa ja NATO riikidest kasutavad M109 erinevaid versioone Kreeka, Šveits, Norra, Taani, Itaalia, Portugal, Hispaania, Austria, Läti ja USA. Neist Norra, Taani, Šveits ja Itaalia on relvasüsteemist loobumas või vahetamas välja uuema vastu. Eelnevalt on relvasüsteemist loobunud Belgia, Saksamaa, Holland ja Ühendkuningriigid.
Peamine M109 väljavahetamise põhjus on vajadus hankida pikema rauaga (155/L52) ja moodsamad relvasüsteemid. M109 iseenesest on hea kerge ja mobiilne relv, kuid kahjuks juba mitu korda moderniseeritud ja moraalselt vananenud. Ainuke uuemate M109 kasutaja, kes nende hankimist endale ka reaalselt lubada saab, on tootjariik USA. Näiteks originaal M109A6 Paladin on peamiselt ameeriklaste kasutuses ning eksporditud on seda ainult Tšiilisse. Samuti nende uus projekt M109A7 tuleb esmalt USA maaväe kasutusse. Viimane on ka kalli relvasüsteemiga, mis uuena läheb ameeriklastele maksma u üle 10 miljoni dollari (ligi 8,4 miljonit eurot).
Ühendkuningriigid olid Euroopas üks esimesi NATO riike, kes M109 välja vahetas. Aastast 1965 hangitud ning vahepeal A1 ja A2 versiooniks moderniseeritud M109 müüsid britid 1995. aastal Austriale ning samaaegselt hakati oma maaväge varustama enda toodetud AS90 liikursuurtükkidega. Muuseas Austria moderniseeris need A5 versiooniks ning üle poole neist müüdi omakorda tänavu edasi lätlastele. Praeguseks on ka AS90 jõudmas oma kasutusea lõppu ning britid on vastavalt oma uuele kontseptsioonile vaatamas uusi ratastel ja roomikutel liikursuurtükke, millel oleks 155/L52 raud ning muud tänapäevased võimed. Ratastel liikursuurtükkidest on esmalt huvi üles näidatud CAESAR-i vastu. Roomikliikurite kohta pole midagi konkreetset öeldud, kuid vaadates reaalset turusituatsiooni on ilmselt valikus sakslaste PzH2000, korealaste K9 Thunder või ameeriklaste M109A7. Olenevalt poolakate projekti edukusest, võib turule tulla ka nende KRAB. Samas, tulenevalt pingetest kaitse-eelarves, võivad britid hoopiski moderniseerida või alustada uuesti AS90 uuendatud versiooni tootmist, paigutades peale 155/L52 raua.
Saksamaa ja Holland on täielikult üle läinud PzH2000-le ja oma M109A3-d utiliseerinud või maha müünud. Näiteks Holland müüs oma M109A3-d Jordaaniale. Ka belglased müüsid oma M109-d, kuid midagi asemele pole siiani hankinud ja tõenäoliselt ei hangi ka. Seda tingib nende geopoliitiline asukoht ja ilmselt ka nende keerukas julgeolekupoliitiline otsusetegemise protsess. Belglaste M109A3BE-d said endale Indoneesia ja Brasiilia ning ülejäänud A2-d utiliseeriti.
Šveits on tegemas üsna ulatuslikku lobitööd oma M109KAWEST maha müümiseks. Praegu pole veel teada, kui palju relvi nad kavatsevad maha müüa, kuid samas on nad huvi tundnud CAESAR-ite ostmise vastu. M109KAWEST omapära seisneb selles, et šveitslased on nendele paigutanud 155/L47 kahuri, mille laskekaugus on neljandiku võrra suurem originaal 155/L39 kahurist. Šveits ostis aastatel 1979–1988 üle saja M109A1, mille moderniseeris alates 1995. aastast A5 võimele vastavaks. Praeguseks on šveitslased oma versioone müünud Marokole, Ühendemiraatidele ja Tšiilile.
Norra ja Taani kasutavad praegu peamiselt väljaõppeks ettenähtud kogust M109-sid. Taani on juba teatanud ametlikult CAESAR 8 x 8 ostmisest ning ilmselt koos esimeste uute relvade saabumisega loobutakse ka viimastest M109-dest. Norra viis taas läbi jaanuaris 2016 talvised testimised, kus osalesid M109KAWEST, PzH2000, K9 Thunder ja CAESAR. Ka norrakad tundsid huvi just CAESAR 8 x 8 vastu, kuid kuna prantslastel oli sel hetkel pakkuda testimiseks vaid 6 x 6 versiooni, siis lumesõidukatsetel osales 8 x 8 MAN veok, millel oli peal umbkaudne koorem CAESAR-i raskuse saavutamiseks. Testimiste tulemusena jäid norrakate sõelale M109KAWEST ja K9 Thunder, millest ilmselt eelistatum on viimane, kuid ametlikku seisukohta pole veel välja öeldud.
Ka Itaalia on otsimas efektiivsemaid lahendusi oma suurtükiväe arendamiseks. Praegu on nende relvastuses liikursuurtükid PzH2000, M109A3 ja järelveetav FH-70/A1. Itaallased on juba müünud osa oma M109-dest ühele Lähis-Ida riigile ning on moderniseerimas kogu oma järelveetavate suurtükkide parki, vahetades haubitsatel FH-70 pardamootorid uuemate vastu ning paigaldades peale navigatsioonisüsteemid ja elektroonilised juhtimissüsteemid. See muudaks relvad sõltumatuks mõõdistusüksustest ning võimaldaks neid paigutada positsioonile suuremale maa-alale ja hajutatult.
Ameeriklased on kasutamas praegu M109A6 Paladin liikurhaubitsat, mida praeguseks on ekspordiks müüdud vaid Taiwanile. Samal ajal on Ameerika Ühendriigid kasutusse võtmas M109A7PIM (Paladin Integrated Management Program). Eelmise versiooniga võrreldes on uue haubitsa puhul loobutud vanast kerest, mida on rakendatud muutmata kujul 1959. aastast ning on ära kasutatud jalaväe lahingumasina Bradley M2/M3 kere ning mootori ja veermiku osi. Selliselt muudetakse USA kasutuses olevad sõidukid võimalikult standardseks, mis omakorda vähendab logistika koormust. Samas on jäädud ikka 155/L39 raua juurde, kuna väidetavalt on see ennast ameeriklaste jaoks tõestanud kui kõige optimaalsem lahendus, ning laskekaugust kavatsetakse kompenseerida moodsa kaugele lendava laskemoonaga. M109A7PIM on tegelikult kompromiss pärast ameeriklaste uuema projekti NLOS-C katkestamist.
Tuleviku suurtüki uus algus
XM1203 NLOS-C (Non-Line-Of-Sight Cannon) on katse uuesti alustada tuleviku suurtüki väljatöötamisega. Uuesti seetõttu, et eelmine projekt XM2001 Crusader lõpetati 2002. aastal ära kui liiga kallis projekt, mille tulemused ei rahuldanud väidetavalt tellijaid. Peamine probleem pidavat olema kaal, kuna see ei võimaldavat viia relvasüsteemi kiirelt lennukiga igasse maailma otsa. Tegelikkuses olid projekti lõpetamise tagamaad poliitilised, kuna suurtükiväes ei nähtud nii olulist potentsiaali kui õhuväes ja seetõttu otsustati jätkata M109 moderniseerimisega, mis oli tunduvalt odavam lahendus. Crusader pidi olema täisautomaatne, ülimoodne ning ülihea laskekiirusega ja pika laskekaugusega relv. Laskekiiruse ülal hoidmiseks leiutati raua jahutusseade, mis võimaldas korraga lasta suurema arvu mürske, ilma et vahepeal peaks rauda jahutama. Meeskond pidi koosnema kolmest liikmest ning pidi paiknema eraldatult laskemoonast ja laadimissüsteemist. Tabamuse korral pidi meeskonna ellujäämisprotsent olema võimalikult suur.
NLOS-C väljatöötamisel võtsid ameeriklased arvesse kõik Crusaderi arendamisel kasutatud tehnoloogia ja põhimõtted, kuid sedakorda soovisid nad luua tunduvalt kergema suurtüki. Kaalu vähendamine saavutati muuhulgas väiksemate mõõtmete, väiksema 155/L38 raua ning kummist roomikute kasutamisega. Meeskonnas pidi olema seekord kaks meest ning relval oli peal unikaalne enesekaitsesüsteem, mis pidi hakkama saama igasuguse jalaväelt tuleva ohuga. Relvale arendati peale hübriidmootor, mis võimaldas relvasüsteemil liikuda vaikselt ainult elektri jõul kuni 20 minutit. Eelarveliste probleemide tõttu arendus katkestati 2009. aastal ja osa arengu käigus leiutatud tehnoloogiaid kasutati hoopiski M109A7PIM välja arendamiseks.
Euroopa vastus Crusader projektile oli sakslaste PzH2000, mida algselt pakuti sarnaselt järelveetava FH-70 haubitsaga koostööprojektiks erinevate riikidega, kuid mitu osapoolt erinevatel põhjustel loobusid ning sakslased otsustasid oma projektiga üksi edukalt lõpuni minna. PzH2000 pole nii suur tehnoloogiline hüpe, nagu ameeriklased püüdsid teha oma Crusaderiga, kuid samas on PzH2000 siiski moodne ja võimekuselt efektiivsem kui ameeriklaste kompromiss M109A6 Paladin. Relvasüsteemi peamine puudus on kaal, mis on kõigi teiste liikursuurtükkidega võrreldes kõige suurem ehk 55 tonni. Põhjus on Leopard 2 tankilt pärit alusvanker. Samas praeguseks on relva ostnud endale peale sakslaste veel Holland, Itaalia ja Kreeka. Kasutatud relvad ostsid hiljuti endale Horvaatia, Katar ja Leedu.
Jälgides M109 liikursuurtükkide arengut, võib tõdeda, et selle relvasüsteemi moderniseerimist ei saa jätkuvalt pikendada. Ameeriklased teevad seda siiani tänu sellele, et neil on tänaseks suurim õhuvägi, mis suudab piisavalt efektiivselt maaväge toetada ja seetõttu puudub ka vajadus oma suurtükiväe relvastust oluliselt arendada. Teistel riikidel sellist luksust pole ning suurtükivägi on jätkuvalt oluline tuletoetuselement manööverüksustele. Paljudele NATO riikidele pole M109 võime piisav ning riigid otsivad võimalusi, kuidas oma suurtükiväge moderniseerida ja arendada. Samas arengu puhul panustatakse kvantiteedi asemel kvaliteeti, mis lõppkokkuvõttes tuleb odavam, kuid samas säilitab või isegi suurendab ettenähtud võimet.
Eesti suurtükivägi on 20 aastaga arenenud sinnamaale, et ka meil on mõistlik pigem hankida relvasüsteeme, mis on koostöövõimelised NATO partneritega, kuluefektiivsed ning jätkusuutlikud. Olgem realistlikud – me ei suuda igal juhul oma potentsiaalset vastast massiga lüüa. Sellisel juhul tuleb leida mõistlikke ja tänapäevaseid lahendusi, milleks on mitu võimalust uute relvasüsteemide, targa laskemoona, koordineeritud infojagamise ning efektipõhise planeerimisprotsessi kaudu. See on tunduvalt mõistlikum väheste ressursside kulu, kui raha raisata massiliselt vananenud tehnika kokkuostmiseks, selle hilisemaks ülalpidamiseks ja utiliseerimiseks.
