Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: milline oli Tallinn saja aasta eest vahetult enne vabariigi sündi?
20. sajandi alguse Tallinn, toona ametlikult venepäraselt Revel oli Vene impeeriumi kiiresti arenev sadama- ja tööstuslinn. Eestimaa kubermangu pealinna elanike arv kasvas ülikiires tempos, seda tänu tööstusrevolutsioonile, suurte tehaste (Dvigatel, Volta jt) rajamisele. 1897. aastal elas Tallinnas ligi 59 000 inimest, 1913. aastal aga juba üle 116 000 inimest. Tõsi, Esimese maailmasõja aastatel vähenes see number umbes 10 000 elaniku võrra.
Ka Mustamäe, Lasnamäe, Õismäe, Kristiine, Nõmme, Pirita ja Kopli kohal laius sajandi eest peamiselt mets, heinamaa ja/või talud, vahelduseks mõni suvemõis või -maja. Ainult üksikud tolmused maanteed reetsid tulevaste linnatänavate koridore.
Tänapäevane inimene tunneks ära vaid vanalinna
Tollast linna oleks tänasel tallinlasel üldse väga raske ära tunda. Tuttav oleks vaid vanalinn (välja arvatud 1944. aastal hävinud Harju tänava ümbrus ja vaekoda) ja mõned üksikud kohad väljaspool seda. Enamus vanalinnaga piirnevatest asumitest on saja aastaga tundmatuseni muutunud. Läbi südalinna voolas toona puust plaatidega kaetud Härjapea jõgi. Tänase Rävala puiestee ümbruse, samuti mitmed teised kesklinna valdavalt puithoonestusega kvartalid (näiteks Kompasna kant) põlesid sõjatules 1944. aasta märtsis. Hilisemate taastamistööde käigus hävitati üldjuhul ka ajalooline tänavavõrk. Linnasüdamest algavad praegu avarad maanteed olid sajandi eest kitsad madalate puumajadega ääristatud tänavad.
Nüüdse Vabaduse väljaku (Peetri platsi) ja Viru väljaku (Vene turu) kõrghooned olid siis vaid ilus tulevikuunistus. Vabaduse väljakul kõrgus Peeter I kuju, Kaarli ja Jaani kirik seisid oma kohal juba mitu aastakümmet. Viru keskuse ja Tallinna kaubamaja asemel laius aga spordiväljak. Kannikese poe kohal kõrgus Kuremäe abikloostri uhke sibulakuplitega kirik.
Alles oli veel Teises maailmasõjas põlenud ja 1960. aastail ümberehitatud Balti jaama ilus paekivist peahoone. Tornide väljakul laius linna näituseväljak. Kalamaja, Pelgulinna ja Kassisaba puitasumid olid sajandi eest osaliselt juba olemas.
Kadriorg on ehk kõige vähem muutunud
Rotermanni tööstuskvartali juugendstiilis peahoone ja kaunite laternapostidega värav olid just valminud. 1913. aastal avati praeguse Põhja puiestee ääres linna elektrijaam, nüüdne energia avastuskeskus. Mitmed 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses kerkinud uhked kesklinna ühiskondlikud hooned (nüüdsed Inglise kolledž, reaalkool, linnaraamatukogu jt) meenutavad veel tänapäevalgi toonast kiiresti arenevat linna. Laias laastus lõppes Tallinna hoonestus raudteega, lääne suunal oli hoonestuse piiriks Kadriorg, kus linnarahvas armastas käia jalutamas ja mis sajandiga ehk kõige vähem muutunud on. 1910. aastal sai valmis Lutheri villa, tänane perekonnaseisuamet. Pärnu maantee ääres asunud Lutheri mööblivabriku suure tööstuskvartali ja Sossi mäel kõrgunud tselluloosivabriku laiendustööd olid just lõppenud.
1904. aastal oli läinud võim Tallinnas saksa vähemuselt esmakordselt eesti-vene liidule. 1906. aastal oli esimese eestlasena saanud meeriks Voldemar Lender, kes istus linnapeatoolil 1913. aastani. Siis võttis temalt meeriameti üle Jaan Poska. Tallinna elanikest oli toona eestlasi üle 70 protsendi.
Tsaariaja lõpu Tallinna kiirele arengule tegi lõpu 1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda. Nii jäi paberile Soome arhitekti Eliel Saarineni 1913. aastal koostatud moderne Suur-Tallinna projekt. Küll jõuti aga vahetult sõja eel ja ajal ehitada välja tublisti Tallinna linnapilti muutnud sõjasadama ja sellega seotud Peeter Suure merekindluse rajatised. Näiteks Tondi kasarmud ja 1917. aastal toona maailma suurima raudbetoonkoorikehitisena Lennusadama angaarid. Põhja- Tallinnas olid vahetult enne sõja algust tööd alustanud kolm suurt sõjalaevatehast.
Esimese maailmasõja lõppedes puhkes aga Tallinn õige pea taas õitsele juba iseseisva Eesti Vabariigi pealinnana. Omariikluse poliitilis-majanduslik vundament oli aga paljuski loodud just sajandi alguse Tallinnas.
Artikli koostamisel on kasutatud Tallinna entsüklopeedia andmeid.
Järgmisel korral räägime keskaegsest Kärkna kloostrist.
