Ajakirjast Sõdur: Vene õhukampaania Süürias – on see sõda või hoopis õppepolügoon?
Alates 2015. aastast on Venemaa õhukampaania Süürias toimunud katkematult ning Süüria on olnud katsepolügooniks uuematele Venemaa ründevahenditele ja relvasüsteemidele. Selles artiklis annan ülevaate nende kasutamisest avalikus meedias avaldatud materjalide alusel.
Venemaa õhukampaania Süürias algas ametlikult 30. septembril 2015, kui Venemaa õhuväe lennukid alustasid õhurünnakuid mässuliste infrastruktuurile Homsi, Hama, Idlibi ja Aleppo provintsides. Õhuväeüksuste ümberpaiknemine, mis oli ettevalmistatud saladuses suurõppuse Tsentr 2015 raames, toimus septembri jooksul ning esimesed nn tutvumislennud tulevaste rünnakuobjektide kohal tegi õhuvägi enne ametliku operatsiooni algust.
Õhuväele soodne lahingutander
Süüria on peamiselt lauge, mõnede madalate mäemassiivide ja ahelikega ala, mille pindala on 185 000 km2. Päikesepaistelisi päevi on 250–300 aastas. Atmosfäär on reeglina selge ja nähtavus kaugele. Kuigi vahest esinevad kõrbealadel riigi kesk- ja idaosas tolmu- ja liivatormid, mille korral õhuväe tegevuse efektiivsus langeb oluliselt, on ilmastiku mõju õhuväele ning täppisrelvadele üldiselt väike (seda just võrreldes Põhja-Euroopa oludega).
Samuti on õhuväele soodsad maastikuomadused – puuduvad suured metsamassiivid ning taimestik ei võimalda tavaliselt varjata maismaa üksusi õhuvaatlusest. Kuival ajal aitavad tolmused teed avastada kaugelt sõidukitel liikuvaid üksusi, isegi kui need on 2-3 sõidukiga kolonnis. Mägine ja liigendatud maastik, taimestik Süüria loodeosas (Latakia) ning linnamaastik suurtes asulates siiski raskendab visuaalse avastamise õhust, seetõttu väheneb oluliselt ka õhurünnakute efektiivsus.
Süüria presidendi Bashshār al-Asadi režiimi vastased mässulised ei omanud õhutõrjevahendeid, millega tabada keskmistel kõrgustel (üle 3 km) lendavaid õhuründevahendeid. Mässulistel oli küllaltki palju mobiilseid õhutõrjekahureid ja -kuulipildujaid kaliibriga kuni 23 mm (k.a ZSU-23-4). Mässulistel olid isegi vanemat tüüpi 57 mm õhutõrjekahurid S-60, kuid nad kasutasid neid pigem maasihtmärkide laskmiseks. Suure tõenäosusega ei olnud S-60 enam kas õhusihtmärkide laskmiseks kõlblik või puudus mässulistel vastav väljaõpe, et tabada suurel kiirusel ja kõrgusel lendavaid õhusõidukeid.
Mässuliste kõige võimsam õhutõrjesüsteem oli töökorras Vene päritolu Osa (SA-8), mille nad suutsid hõivata valitsusvägedelt. Kuid tõenäoliselt kasutasid mässulised seda lahingumasinat ainult piiratud aja jooksul 2014. aasta alguses. Avalikus meedias ei ole palju tõendeid, et mässulised oleks kasutanud kaasaskantavaid lühimaa õhutõrjerakette. Viimati selliste rakettide lasud (Hiina päritolu FN-6) tuvastati 2013. aastal. Hiljem esinesid episoodiliselt infokillud, et õhutõrjerakette võisid omada või kasutada mässulised või ISIS, kuid infokildude tõesust on raske kinnitada – väidetavalt 2016. aasta märtsis lasid mässulised alla Süüria hävitaja, kasutades selleks Põhja-Koreas tehtud Igla-1 koopiat. Igal juhul kasutasid mässulised või ISIS õhutõrjerakette Süüria kodusõjas piiratult.
Mässulistel puudusid ka tehnilised õhuseirevahendid eelhoiatuse andmiseks ja elektroonilise sõjapidamise vahendid lennumasinate ning täppisrelvade juhtimissüsteemide häirimiseks.
Samas Venemaa õhuväe tegevuse taktika (lendamine ja maasihtmärkide ründamine kõrgustelt üle 3-4 km või infrapunatõrvikute kasutamine kopteritel) viitab sellele, et Vene õhuväe juhtkond arvestas siiski tõsiselt õhutõrjerakettide võimaliku ohuga. Erinevalt sellest ründasid al-Asadi režiimi õhuründevahendid küllaltki väikestel kõrgustel, kuni 1,5–3 km, ning nende kaotused mässuliste õhutõrjest olid ka oluliselt suuremad – kinnitamata andmetel kuni 35 lennukit ja 25 helikopterit (alates kodusõja algusest). Samas arvestades vananenud režiimi lennumasinate pargiga, võib osa neist kaotustest olla tingitud ka tehnilistest riketest.
Kui Venemaa õhuründevahendid tegutsesid enamasti kõrgustel üle 3 km, siis võib arvata, et sellise tegevuse iseloom ning riskitase ei erinenud paljuski analoogsest tegevusest Venemaa territooriumil asuvatest polügoonidest. Suurema riskiastmega tegevusteks võib pidada erinevatel põhjustel alla kukkunud õhusõidukite meeskonnaliikmete päästmist mässuliste kontrollitaval territooriumil ning lahinguülesannete täitmist naaberriikide (Türgi, Iisrael) piiride ja Ameerika Ühendriikide juhitud rahvusvahelise koalitsiooni (Operation Inherent Resolve ehk OIR) operatsiooni alade läheduses.
Üldiselt võib järeldada, et lahingutandri omadused ja mässuliste võimalik vastupanu ei piiranud suurelt Venemaa õhuründevahendeid ning täppisrelvade kasutamist. Peamine reaalne oht oli võimalik tehniline rike vastase kontrollitava territooriumi kohal ning hüpoteetiline olukorra eskaleerumine, mis viiks konfliktini NATO või Iisraeliga.
Taktikalise õhuväe tegevus
Alates septembrist 2015 oli Venemaa õhuväe peamine lahingujõud Süürias taktikalise õhuväe grupp õhuväebaasis Hmeimim Süüria lääneosas Latakias. Õhuväekomponendi suurus varieerus aeg-ajalt, kui üldiselt võib seda pidada segulennuväe polgu ekvivalendiks. Kõige suurem oli see märtsi alguses 2016. aastal, kui Hmeimimis baseerusid lennukitest vähemalt 8 Su-34, 16 Su-24M, 12 Su-25SM, 2 Su-35, 4 Su-30SM, 4 Su-27SM3 ning helikopteritest 15 Mi-8 ja 12 Mi-24. Piiratud aja jooksul Hmeimimis baseerusid ka püüdurhävitajad MiG-31. Lisaks on venelased kasutanud ka vahelennuvälju Shayrat ja Tiyas (või T4), millelt nad opereerisid peamiselt väiksema lennuraadiusega lennukite Su-25 ja kopteritega.
Alguses ründas taktikaline õhuvägi mässuliste sihtmärke provintsides Idlib, Homs, Aleppo ja Hama. Märkimisväärne, et vaatamata ametlikult väljaöeldud võitlusele ISIS-e vastu, ründas Venemaa konkreetselt ISIS-e sihtmärke tol ajal minimaalselt. Venemaa oli Süüriasse toonud ka lahingukopterid Mi-24P, mida algselt kasutas õhuväebaasi kaitseks, kuid hiljem tõid venelased ka lisakopterid Mi-35, Mi-28N ja Ka-52. See viitas Venemaa sõjalise operatsiooni iseloomu muutmisele, kus nad ei rünnanud ainult objekte vastase tagalas (lahingutandri isoleerimine õhust ehk air interdiction), vaid tegelesid juba lähiõhutoetusega Süüria vägedele ja Vene eriüksustele ning palgasõduritele. Selliste rünnakute koordineerimisega tegelevad Vene õhusihitajad. Lennuväe tegevuse intensiivsus oli kõrge – kuni 80 väljalendu päevas (keskmiselt 2-3 väljalendu iga lennuvahendi kohta), kusjuures umbes 50% õhurünnakutest tehti lennukitega Su-24M.
Tagasihoidlik lennukikandja
Vaatamata suurele meediakajastusele panustas Vene mereväe lennukikandja Kuznetsov õhukampaaniasse pigem tagasihoidlikult. Lennumasinate arv pardal (12 Su-33 ja 4 MiG-29K/KUB) ja nende tehnilised omadused ei võimaldanud Kuznetsovil mängida suurt rolli maasihtmärkide vastu suunatud õhuoperatsioonides ning kogu reis jäi pigem meelde korduvate äparduste ja kahe hävitaja kaotuse tõttu. Märkimisväärt on, et Kuznetsovi kohaloleku ajal tehtud väljalendudest tuli suurem osa hoopis Hmeimimi lennuväljalt.
Taktikalisest vaatepunktist lähtudes tegutsesid Venemaa õhuründevahendid põhimõttega, et „enda ohutus on kõige ees“. Enne kampaania algust räägiti palju uuest navigeerimise sihtimissüsteemist SVP-24 Gefest, mis oli paigaldatud uutele ning vast moderniseeritud Vene lennukitele Su-34, Su-24M ja Su-25SM. Väidetavalt võimaldas selline süsteem tänu GLONASS-ile määrata täpselt õhusõiduki asukohta ning võttes arvesse ilmastiku mõju (tuule kiirus ja suund, õhutemperatuur jne), arvutada välja õige hetke pommide viskamiseks. Ametlike avalduste kohaselt võimaldas selline süsteem saavutada pommitamise täpsust, mis on samalaadne täppisrelvadele. Gefest oli korduvkasutamise tõttu odavam, sest juhtimissüsteemid ei asunud pommidel, vaid lennukil.
Avalikus meedias ilmunud videomaterjalide järgi on võimalik järeldada, et tegelikult ei olnud pommitamise täpsus kõrgustelt üle 3 km piisav, et hävitada üksikuid hästi kaitstud objekte. Kuigi pommitamise sihtmärkideks olid valdavalt suured statsionaarsed objektid (hooned, kaitsepositsioonid), jäi enamus avaldatud tabamustest sihtmärgist 10–50 m kaugusele. Otsetabamused (kuni 5 m sihtmärgist) juhtimata pommidega olid haruldased. Samas peaks arvestama, et kui kampaania alguses näitas meedia palju videolõike mitte just kõige parematest tulemustest, avaldati hiljem ainult parimat, mida oli võimalik kasutada propagandistlikel eesmärkidel. Samuti on märkimisväärne, et viimasel ajal praktiliselt kõik ametlikult avaldatud õhurünnakute sihtmärkide otsetabamused on suure tõenäosusega tehtud juhitavate relvadega (juhitavad raketid Kh-25/29 ja juhitavad pommid KAB-500S, KAB-500KR ja KAB-1500L).
Venemaa ja Süüria sarnane taktika
Teiseks pööran tähelepanu sellele, et kui näiteks märtsis 2017 tekkis ohtlik olukord Hama provintsis, kus Jabhat Fateh al-Shami (endine Al-Nusra) väed alustasid ootamatut pealetungi provintsi keskuse vallutamiseks, ründasid Venemaa taktikalised õhusõidukid Su-30SM mittejuhitavate relvadega kõrgustelt alla 2 km, ehk siis venelased kasutasid sama taktikat nagu Süüria õhuväe piloodid. Selline viis võimaldab paremini tabada väikesemaid taktikalisi sihtmärke lahinguväljal, kuid on samas palju ohtlikum pilootidele endile, sest nad satuvad mitte ainult õhutõrjerakettide, vaid ka kahurite ja kuulipildujate tule alla. Sellest võib järeldada, et kui on vaja tabada taktikalisi liikuvaid sihtmärke lahinguväljal, siis peavad isegi kõige moodsamad Vene õhuründevahendid kasutama vana, isegi teise maailmasõja aegset taktikat – sihtmärgi visuaalne tuvastus ja rünnak kuni 3-4 km kauguselt.
Eelmainitud täppisrelvade kasutamise osakaal tõusis kampaania jooksul, kuigi lääne hinnangute järgi siiski ei ületa 20% kogu kasutatud laskemoonast. Tulenevalt kasutamise tingimustest (enamasti soodne ilm ja hea nähtavus), oli Venemaa õhk-maa täppisrelvade kasutamise efektiivsus hea. Õhk-maa täppisrelvastust kasutasid venelased samuti kõrgustel üle 3 km (reeglina 4-5 km). Avalikustatud videolõikude järgi võib hinnata ka nende tabamuste täpsust. Reeglina jääb see vahemikku 1–10 m, mis üldjuhul võimaldab hävitada soomustamata sõidukeid ning kaitsmata isikkoosseisu, kuid ei pruugi tagada hästi kaitstud või soomustatud objektide hävitamist.
Õhuründevahendite kasutamise puhul oli võimalik järeldada, et Su-24M ja Su-34 rünnakud toimusid reeglina paari koosseisus (Su-34 puhul on olnud ka üksikute masinate rünnakud), peamiselt automatiseeritud režiimil horisontaallennult kõrgustelt üle 3 km.
Ründelennukite Su-25SM jaoks oli see tihti nende tavapärane taktika – pikeerimine kõrgustelt 3-4 km ning rünnakud distantsilt 2-3 km. Venemaa kasutas relvi tihti selliselt, et sihtmärkide täpne tabamine muutus vähetõenäoliseks – näiteks visati langevarjudega mittejuhitavaid pomme ODAB-500P kõrgustelt 4-5 km, kuid nende maksimaalne efektiivne kasutamise kõrgus sellises olukorras peaks olema kuni 1 km. Ründekopterid lasid samuti tihti mittejuhitavaid rakette maksimaalsele laskekaugusele kabreerimise ajal (kui kopter tõstab lennu ajal korraks esiotsa üles). Sellisel juhul on rakettide hajuvus nii suur, et on raske tabada sihtmärki täpselt. Sellise taktikaga on jäänud mulje, et venelased pidasid primaarseks mitte rünnaku tulemuslikkust, vaid enda ohutuse tagamist.
Ründekopterid Mi-24P/35, Mi-28N ja Ka-52 kasutasid nii mittejuhitavaid kui ka juhitavaid relvi. Näiteks Mi-28N kasutas Ataka (AT-9) tüüpi tankitõrjerakette kaugustel kuni 5-6 km, kusjuures enamasti lasti käsitsijuhtimise režiimis statsionaarsete ja hästi tuvastavate sihtmärkide pihta. Avaldatud videolõikude alusel oli võimalik tuvastada, et kopteri juhtimissüsteemil esineb jätkuvalt raskusi liikuvate sihtmärkide lukustamisel automaatrežiimil. Ka-52 kasutas esmakordselt lahingusituatsioonis Vihr-M (AT-16) tankitõrjerakette, mida lasti kuni 8 km kaugusele jällegi peamiselt peatunud või aeglaselt liikuvate sihtmärkide pihta. Võrreldes raadioteel juhitava Atakaga, võib laserkiirega juhitava Vihri kasutamist pidada edukaks. Vihr-M oli veel Nõukogude Liidu ajal (1990. aastal) loodud relvasüsteem, kuid massiliselt hakati seda tootma alles 2013. aastast. Atakaga võrreldes on Vihr-M suurema laskeulatuse ja lennukiirusega tankitõrjerelv, mida on võimalik täpselt lasta kaugusteni, mis ületavad enimlevinud kaasaskantavate õhutõrjerakettide laskeulatust. Nii Mi-28N kui ka Ka-52 kasutasid sihtmärgi leidmiseks ja sihtimiseks infrapunasihtimissüsteeme, mida on võimalik kasutada nii päeval kui ka öösel. Kontrastseid sihtmärke (näiteks tank) avastati ideaaltingimustes kaugustel üle 10 km.
Luurevahenditest kasutas Venemaa õhuvägi Süürias nii elektroonilise sõjapidamise vanu luurelennukeid IL-20 kui ka moodsamaid Tu-214R, mis olid saadetud sinna praktiliselt tootja tehasest. Lisaks olid õhuoperatsioonide juhtimiseks lendavad juhtimispunktid IL-22 ning seire- ja juhtimislennukid A-50 (lendavad radarid).
Üldiselt võib järeldada, et Venemaa õhuvägi kasutas Süüriat enda kaasaegsete lennumasinate ja relvasüsteemide testimiseks. Sinna suunati kõige rohkem täppisrelvi, mida tavapäraselt niinimetatud rahuaja lennuväe õppustel Venemaal kasutatakse minimaalselt.
Strateegiline õhuvägi
Strateegiline õhuvägi liitus õhukampaaniga 17. novembril 2015, kui 25 pommitajat Tu-22M3, Tu-95MS ja Tu-160 ründasid mässuliste objekte tavapommidega (Tu-22M3) ja 34 tiibraketiga Kh-101 ja Kh-555 (Tu-160 ja Tu-96MS). Esimene tiibrakettide kasutamine ei olnud kõige edukam – osa rakette kukkus enne sihtmärgini jõudmist, vähemalt üks isegi Iraani territooriumil, mille kohal tõenäoliselt neid ka lasti. Edaspidi toimusid sellised rünnakud perioodiliselt, kusjuures hiljem lasti rakette juba Süüria või Vahemere kohal – sellisel juhul olid rakettide laskekaugused ainult mõnisada kilomeetrit. Arvestades sellega, et näiteks tiibraketi Kh-101 maksimaalne laskekaugus peaks olema kuni 4500 km, võib selline vähendatud laskekaugus viidata ka tehnilistele probleemidele. On tähelepanuväärne, et Venemaa meedia rääkis reeglina suurematest laskedistantsidest, kui need tegelikult olid. Hiljem tehtud avalduses mainis Venemaa õhuväe kaugmaa pommituslennuväe ülema asetäitja kindralmajor Konovalov, et õhk-maa tiibrakettide kasutamisel ilmnesid probleemid, mida oleks vaja tulevikus parandada.
Pommitajad tegutsesid erinevatelt Venemaa lennuväljadelt. Raskepommitajad Tu-22M3 tegutsesid peamiselt Mozdokist ning strateegilised pommitajad Tu-95MS ja Tu-160 Engelsist ja Olenjast, kusjuures strateegilised pommitajad kasutasid ka lennumarsruute ümber Euroopa (kogupikkusega kuni 13 000 km), mis oli ilmselgelt mandritevaheliste rünnakute harjutamiseks. Tiibrakettide sihtmärgid olid objektid (reeglina üksikud hooned või eraldiseisvad hoonekompleksid), kus väidetavalt asusid mässuliste ja ISIS-e „juhtimise keskused ja relvalaod“. 2017. aasta novembri seisuga kasutas Venemaa õhuvägi Süürias 91 erinevat õhk-maa tiibraketti. Tuleb mainida, et pärast nende aktiivset kasutamist 2015. aasta novembris järgnes pikk paus ning uuesti hakkasid venelased neid kasutama alles tänavu suvel.
Raskepommitajaid Tu-22M3 kasutas Venemaa peamiselt suurte statsionaarsete objektide, kaasa arvatud asustatud punktide vaippommitamiseks. Tavaliselt koosnes pommilaadung kuuest 500-kilosest fugasspommist või kümnest-kahetestkümnest 250-kilosest kildfugasspommist, mida visati kõrgustelt üle 6-7 km. Kuigi Tu-22M3 on samuti varustatud moderniseeritud sihtimis- ja navigeerimissüsteemiga, mis on analoogne taktikalise lennuväe omaga, siis sellistelt kõrgustelt hajuvad tavapommid nii palju, et pole võimalik rääkida täppislöökidest või asustatud punktide pommitamisel kaasneva kahju vältimisest.
Mereväe täppisrelvad
Lisaks õhuväele osales Süürias aktiivselt ka Venemaa merevägi. Peamised relvad, mida merevägi kasutas maasihtmärkide tabamiseks Süüria territooriumi sügavuses, olid tiibraketid Kalibr 3M14. Neid merevägi lasi nii veepealsetest alustest kui ka allveelaevadest. Esimest korda kasutati Kalibreid 7. oktoobril 2015, kui Kaspia merel asunud neljast korvetist tulistas merevägi korraga 26 raketti, mille sihtmärgid olid mässuliste objektid Idlibi ja Aleppo provintsides. See oli esimene nii massiline Kalibrite kasutamine suurele distantsile (laskekaugus oli u 1500 km). Nii nagu õhuväe tiibrakettide puhul, ei olnud esimesed tulemused kõige paremad. 26 raketist kukkusid väidetavalt vähemalt 4 jällegi Iraani territooriumil – Vene tiibraketid pidid oma lennumarsruudil läbima nii Iraani kui ka Iraagi õhuruumi. Kui palju ülejäänutest suutsid täpselt tabada sihtmärke, pole täpselt teada, kuna nende tabamuste videosalvestusi ei avalikustatud. Järgmine laskmine toimus 20. novembril jällegi Kaspia mere laevastiku alustelt.
Edaspidi lasi Venemaa Kalibreid ainult Vahemerest, reeglina Küprose ja Süüria ranniku vaheliselt akvatooriumilt. Selliste laskmiste puhul (nagu ka õhuväe tiibrakettidega) olid laskekaugused juba oluliselt väiksemad: 250–600 km (Kalibri maksimaalne laskekaugus on kuni 2500 km). Sihtmärgid olid analoogsed õhuväe rakettidega, kusjuures oli võimalik tuvastada, et tavapäraselt püüti rünnata hooneid pikema külje pihta sihtides, ning raketi lennutrajektoor viimasel lõigul oli lauge glissaad, kus lennukõrgus tasapisi vähenes kuni sihtmärgi tabamuseni. Pikeerimisel ehk järsult alla lennates ei olnud rünnakuid (nagu see toimub USA tiibraketi Tomahawk puhul) tuvastatud. Rakette lasti tavaliselt 3–6 kaupa korraga mitmesekundiliste vahedega ning rünnaku objektid asusid küllaltki kompaktselt. Samas oli võimalik näha, et viimasel lennuetapil kasutatud lennutrajektoorid olid tihti sellised, kus sihtmärgigrupile läheneti mitmest suunast korraga. Tõenäoliselt aitaks selline manööver paremini vältida potentsiaale vastase objekti õhutõrje mõju. Rääkides tabamuse täpsusest, võib avaldatud videolõikude alusel seda hinnata rahuldavaks – reeglina oli täpsus 5–25 m, mis on piisav tavakonstruktsiooniga hoonete hävitamiseks või vigastamiseks, kuid võib olla ebapiisav hästi kaitstut punkrite või lennuväeangaaride hävitamiseks (võrdluseks USA Tomahawkiga, mida kasutati Shayrat lennuvälja ründamiseks aprillis 2017, kus kaitstud lennuväeangaare tabati ülevalt ja tabamuse täpsus oli alla 3–5 m).
Kaliber oli enimkasutatud Venemaa kaugmaa täppisrelv Süürias (kokku kasutati umbes sada raketti) ning selle kasutamise tiheduse järgi võib arvata, et selliste laskmiste jooksul püüti kõrvaldada erinevaid puudujääke ning tõsta relvasüsteemi efektiivsust. Tõenäoliselt on selles tehtud edusamme ning Kalibril on oluline osa Vene strateegilises arsenalis. Lisaks, vähemalt ühe korra kasutas Venemaa maasihtmärkide hävitamiseks ka laevatõrjerakette Bastion-P (SS-C-5), mis olid toodud Süüriasse Vene mereväebaaside kaitseks. Avaldatud materjalide järgi on raske hinnata selle efektiivsust, kuid suure tõenäosusega oli see pigem ühekordne katse, mis ei leidnud jätku.
Mehitamata õhuvahendid
Mehitamata õhuvahendid mängisid olulist rolli Vene õhukampaanis Süürias alates algusest või isegi enne selle ametlikku algust. Venelased on kasutanud erinevat tüüpi taktikalisi mehitamata õhusõidukeid ehk UAV-sid (Orlan-10, Eleron-3, Tahion jne), kuid peamine vahend õhuväe sihtmärgistamisel ning rünnakutulemuste kontrollimisel oli keskmise klassi UAV Forpost (Iisraeli päritolu Searcher-2, mida toodetakse Venemaal litsentsi alusel). Forpost võimaldas katta praktiliselt kogu tegevuse ala ning tänu oma pikale lennuajale oli hindamatu õhuväe tegevuse planeerimisel. Enamus avaldatud õhurünnakute ja tiibrakettide rünnakute videotest oli suure tõenäosusega tehtud just Forposti abil. Samaaegselt nendega tegutsevad Süüria õhuruumis aktiivselt ka Iraani päritolu UAV-d. Viimaste seast võib tuua esile Shahed-129, mis erinevalt Vene omadest on võimeline kandma ja kasutama juhitavaid pomme ja rakette. Tõenäoliselt kasutavad Iraani UAV-sid Süürias nii valitsusväed kui ka Hezbollah.
Süüria kui polügoon
Vene õhukampaania kestab ka praegu ja on raske öelda, kuna see võiks lõppeda. 2017. a septembri seisuga on kokku sooritatud üle 30 000 lahingulennu ja see arv kasvab iga päevaga. Vaatamata korduvatele ametlikele avaldustele, et Venemaa vähendab õhuoperatsioonide mahtu ning viib osa vägesid välja, ei ole tegelikult võimalik seda kinnitada. Õhulöökide intensiivsus 2017. aasta sügisel ei ole märgatavalt vähenenud ning tiibrakette on lastud peaaegu igal kuul. Üks kindel asi on see, et lisaks poliitiliste ja sõjaliste eesmärkide saavutamise toetamisele kasutab Venemaa õhuvägi Süüriat polügoonina, kus ta lihvib nii isikkoosseisu oskusi kui ka relvasüsteemide tehnilisi ja taktikalisi omadusi. Juba kolmandat aastat kestnud õhusõda on muutunud Vene pilootide jaoks rutiiniks ja on avaldanud mõju ka õhuväe ja relvasüsteemide arengule. Kuid siiski jääb küsimus: milliseks sõjaks Vene piloodid valmistuvad nn Süüria polügoonil?
