Kui ma möödunud kevadel autojuhiloa postkastist avastasin, saabus sellega koos ka teadmine, et edaspidi olen legaalselt liikluskõlbulik ning võin üksinda autoga tänavale minna, tärkas korraks ka minus paaniline blondiin, kes pisiasjad oma peas suureks puhus.

Kõik uus ongi alguses veidi hirmutav, aga ka põnev. Millegipärast on mõningad lihtsad asjad (näiteks haavalt õmblusniitide eemaldamine) siin maailmas meie eest hoolikalt peidetud ja teised, märksa keerulisemad (näiteks ID-kaardi uuendused) hoopis lubatud ja nõutud.

Esimene: tankimine

Kütusetuli lööb armatuuris põlema, appi! Kui palju saan ma veel sõita? Kust ma allesjäänud distantsi vaadata saan? Kus asub lähim bensukas?

Paak… kuspool see asub ja kuidas ta sindrinahk avaneb? Sellele on muuseas lihtne vastus – armatuuris olev tankurimärk on enamasti varustatud ühel küljel ka noolekesega. See nooleke näitabki, kummal küljel autol paak asub ning lihtsustab otsutamist, mispidi jaama siseneda.

Kas ma ikka panen õige bensiinivooliku sisse, ning kas ma vajutan vajaliku tankuri nupule? Kõige tähtsam: ega ma ei unusta enne ärasõitu voolikut välja võtta ning paaki kinni keerata?

Teine: autopesula

Numbrimärk enam välja ei paista ja aknad on kaetud ühtlase kleepuva sodikihiga – ei aita muu, kui minna autopesulasse. Valisin esimesel korral selvepesula.

Sel ajal kui mehed kõrvallahtrites juba ammu oma kullakesi seebitasid, lugesin mina ikka veel infotahvlilt, mida ja kuidas teha. Tegelikult on see nii asjatu, see teiste pärast muretsemine. Jah, mul ongi see esimene kord ise autot pesta.

Loe Ilona Tootsi kogemustest pikemalt ja sellest, mis on algaja autojuhi kolmas katsumus edasi Acceleristast!

Hea lugeja, jaga enda kogemusi: milliste probleemidega sina algaja juhina silmitsi seisid?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena