Keel saab otsa siis, kui keegi seda enam ei räägi. Seda on ajaloos juhtunud mitmel eri viisil ja põhjusel. Näiteks siis, kui mõne territooriumi vallutab represseeriv võõrvõim, mis enda võõrast kultuuri peale surub ja enda keeles kõnelemise põliselanikele eelistatuks või sunduslikuks teeb. Arvestades seda, kui palju erinevaid võõrvõime meie tillukesest maanurgast üle veerenud on, on eesti keele säilimine tänase päevani ime.

Kõigil pole nii hästi läinud: võtame näite Kesk-Ameerikas asuvast Salvadorist. Seal tapsid sõjaväelased mässu maha surudes 1932. aastal kümneid tuhandeid Lenca ja Cacaopera indiaanlasi, kes hiljem surmahirmus oma keelte rääkimise maha jätsid. Kopti keelega, mida Egiptuses räägiti, läks teisiti ja see kadus järk-järgult.