Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kauni Raikküla mõisa kurb saatus

Raplast mõned kilomeetrit lõunasuunas asub Raikküla mõisakompleks, mille südameks kauni klassitsistliku härrastemaja varemed. Läti Henriku kroonika andmeil kogunesid just Raikküla kandis ristisõja ajal piirkonna vanemad nõu pidama. Sealseid kärajaid on peetud Eesti muinasaegseks eelparlamendiks.

Raikküla mõisa on esmakordselt mainitud 1469. aastal.

16.–17. sajandil kuulus mõis Fersenite suguvõsale. Neist kuulsaim omanik oli Rootsi feldmarssal ja Ingeri kindralkuberner Otto Wilhelm von Fersen. Viimase pärijannaks oli tütar, Juliane Helene von Fersen. Juliane abiellus Rootsi väejuhi Wolmar Anton von Schlippenbachi poja Heinrich Johanniga (1679–1748). Seejärel läks mõis sugulussidemete kaudu Bistramidele, kellelt 1774. aastal ostis mõisa 100 000 hõberubla eest Holstein-Gottorfi hertsog Peter Friedrich Ludwig.

Viimane oli Eestimaa kindralkuberneri ja Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsog Peter August Friedrichi (1696–1775) vennatütrepoeg. Lübecki koadjuutoriks saanud hertsog müüs 100 000 riigitaalri eest mõisa 1782. aastal edasi riiginõunik Karl Friedrich von Staalile (1721–1789). Staalid rajasid mõisa esindusliku mõisasüdame. Muuhulgas kuulus mõis ka Vene kindralmajor Georg Johann von Staalile.

1833. aastal sai mõisa omanikuks Venemaa rahandusminister krahv Georg Cancrin. 11 aastat hiljem läks see tema tütre kaasavarana kuulus geoloog ja paleontoloog krahv Alexander von Keyserlingile (1815-1891). Keyserlingi eluajal külastas korduvalt Raikküla mõisa ka tema sõber, Preisimaa, hilisem Saksamaa kantsler Otto von Bismarck.

Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Hermann von Keyserling.

Pärast mõisa võõrandamist asusid härrastemajas nii lastekodu kui kool.

Raikküla omaaegsest uhkest mõisakompleksist on täna aegade kiuste väga palju säilinud.

18. sajandi lõpus rajati kõrgel soklil paiknev hilisbarokne mõisahoone, mida 19. sajandi algul klassitsistlikus stiilis ümber ehitati. Aastail 1819–1820 toimunud ümberehituse käigus lisati hoonele kuue joonia sambaga portikus, mida ilmestas kolmnurkfrontoon.

Härrastemaja peaukse ülaosa kaunistab veneetsia aken ning tagafassaadil paikneb lihtne, kolme akna laiune risaliit.

Hoone sai kannatada ning kaotas katuse 1960. aasta tulekahjus. Härrastemaja süütasid koolilapsed, kes olid solvunud, et neid teatrisse kaasa ei võetud. Põlenud hoone jäeti lagunema. Kooli jaoks ehitati mõisahoone parempoolsesse otsa uus, ajaloolisesse kompleksi sobimatu hoone.

Nõukogude aja lõpus tehti varemeiks muutunud mõisahoonele uued laed ja katused, kuid selleks ajaks olid täielikult hävinenud väärtuslikud interjöörid.

2000. aastast on hoone eravalduses. Härrastemaja on selle aja jooksul osaliselt restaureeritud.

Säilinud on mõisa-allee ja uhke ringtee härrastemaja ees. Lisaks hulk ajaloolisi kõrvalhooneid. Neist tähelepanuväärseim on pika kaaristuga ait-kuivati. Väidetavalt asub mõisa juures salapärane maa-alune ehitis. 1,2 kilomeetrit mõisasüdamest jääb mõisa kalmistu.

Artikli koostamisel on kasutatud www.mois.ee ja Raikküla mõisa kodulehe materjale.

Järgmisel korral räägime Tallinna kerkima pidanud Pauluse kirikust.