Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Kalamaja kadunud õigeusu kiriku lugu
1710. aastal oli Tallinn ja Eestimaa läinud Venemaa koosseisu. Aastatel 1732-1734 kerkis Kalamajja tänase Soo (varem Uus-Kalamaja) ja Vana-Kalamaja tänava nurgale Vene sõjaväe Eestimaa polgule kuulunud Theodoros Stratilatuse puukirik.
Sel õigeusu pühakojal oli mitme uugiga kõrge mansardkatus ja keskmise kõrgusega barokse kiivriga kaheksatahuline kellatorn. Peakorpuse idaküljel eendus viilkatusega kaetud altariapsiid. Sissepääs kirikusse oli mitte lääne-, vaid lõunasuunast.
Puukirik lammutati 1842. aastal, misjärel kerkis selle kinnistule kahuripositsiooni ložement. Ikonostaas viidi hoiule vanalinna Issanda Muutmise kirikusse.
Kunagise õigeusu kiriku asukohas on aga täna kõrgem kivimaja Soo 28.
Kalamaja omaaegsest puukirikust on säilinud vaid üks, tundmatu autori õlimaal 19. sajandi algusest. Seda hoitakse Tallinna linnamuuseumis.
Kalamajas ajaloost saate pikemalt lugeda minu koostatud uuest raamatust „Kalamaja aja lood“.
Artikli koostamisel on kasutatud 2015. aastal ilmunud raamatut „Tallinna puitarhitektuur“.
Järgmisel korral räägime Keila lähedal asunud Martin Lutheri mälestusmärgist.
