Kuuliauk Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi kuues aitas lahendada aastakümnete pikkuse mõistatuse

„Minu jaoks pole kuule veel valatud“, ütles 1919. aasta jaanuaris Julius Kuperjanov oma abikaasale. Söakad, kuid kahjuks ennatlikud sõnad.

Valga lähistel, Paju mõisa tagasivõtmise lahingus 31. jaanuaril sai Kuperjanov haavata, mille tagajärjel ta 2. veebruaril 1919 suri.

Nüüd, 99 aastat hiljem, Eesti vabariigi 100. sünnipäeva künnisel on selle kuuli poolt tekitatud auk taaskord oluline, aidates lahti harutada Eesti ajaloomuuseumis 1995. aasta aprillis arvele võetud anonüümse Vabadussõja aegse mundrikuue mõistatuse.

Kui Vabadussõja lahingud olid mõned kuud juba kestnud, rajati Sõjavägede Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri 19. jaanuari 1919 päevakäsuga Eesti Vabastamise Sõja Muuseumi (alates 1930. aastast Sõjamuuseum). Uus muuseum pidi talletama läbi lahingukirjelduste, kirjade, fotode ja sõdurite esemete tõetruu pildi sõjast.

Annetusena leselt jõudis ka Kuperjanovi mundrikuub 1922. aastal muuseumi. Vabadussõja kangelaseks tõusnud ja oma surmaga märtristaatuse saanud Kuperjanovile oli muuseumis pühendatud eraldi ekspositsioon.

Kuid Nõukogude okupatsioon tõi kaasa puhastuse Eesti mälumaastikul. 1940. aastal sõjamuuseum likvideeriti, muuseumikogus olnud ligi 10 000 museaali jaotati laiali, kasutuskõlblik varustus läks Punaarmeele, osa esemeid hävitati ja osa anti 1940. aastate teisel poolel üle ajaloomuuseumile Ja siin kohal Kuperjanovi mundrikuue lugu katkeb.

Kuue taasavastamine

Tänavu kevadel avatud Eesti Sõjamuuseumi näitusel Eesti mundritest oli üks eksponaat ka 1995. aastal ajaloomuuseumi kogusse võetud kuub Vabadussõja ajast. Sõjaväemundrite uurijalt Olavi Grünbergilt küsiti selle helepruuni värvuse kohta, mis pani teda täpsemalt frentši uurima ja viis lõpuks oletuseni, et tegu võiks olla Kuperjanovile kuulunud esemega.

Selle hüpoteesi kontrollimiseks algas ajaloomuuseumite teadurite Jaak Mälli ja Olev Liiviku uurimistöö. Võrdlus vanade fotodega, mundri koemustri uurimine, arhiiviuuringud ja lõpuks kuuliaugud vasaku käisel, õlavarre alt ja küljel viienda roide vahekohalt, tõestasid kuue kuulumist Julius Kuperjanovile.

Ilmselt 1951. aastal, mil toonane muuseumidirektor Aleksander Kelberg korraldas kogudes puhastus- ja hävitustöö, pistis üksi hoidlas töötav noor laborant kümmekond mundrikuube kasti ja peitis need kolikambrisse. Ajastule omaselt ei rääkinud ta sellest kellelegi. Alles 1995. aastal satuti juhuslikul selle kasti peale. Kaks paremini säilinud mundrikuube kui „Vabadussõja ohvitseri“ oma ja „Vabadussõja ajast“ ametlikult ajaloomuuseumisse.

„Ohvitseri kuub“ identifitseeriti kui Soomusrongide Divisjoni ülema kohusetäitja Anton Irve oma.

Mõlemat kuube saab näha alates 2018. aasta veebruarist Eesti Ajaloomuuseumi näitusel „Minu vaba riik“ Maarjamäe lossis.

Forte koostöörubriik Eesti Ajaloomuusemiga toob Maarjamäe muuseumikompleksi avamiseni vabariigi 100. sünnipäeval teieni põnevad lood ning unikaalsed leiud kogude varasalvest! Kõik lood leiad SIIT!