Tartlased pühendavad esmakordselt maailmamõõtu kirjandusmehele Ivar Ivaskile terve sümpoosioni
Ivar Ivask, kes on sündinud 17. detsembril 1927 Riias eesti isa ja läti ema perekonnas, emigreerus 1944. aastal perega Saksamaale. Saanud Marburgis saksa kirjanduse alase hariduse töötas Ivask suurema osa oma elust Ameerikas, Oklahomas võrdleva kirjandusteaduse professorina ja maailmakirjanduse alase ajakirja Books Abroad / World Literature Today peatoimetajana (1967–1991).
Tema igapäevatöö hulka kuulus selliste hilisemate maailmanimede nagu Gabriel García Márquez, Czesław Miłosz, Octavio Paz ja teiste avastamine ning vahendamine laiemale avalikkusele. Nimelt kuulus kirjandusajakirja World Literature Today juurde Neustadti kirjandusauhinna väljaandmine, mille mitmed laureaadid (ülal), aga ka valimiskogu liikmed (Heinrich Böll, Odisseas Elitis, Joseph Brodsky, Derek Walcott, Elie Wiesel) pälvisid hiljem Nobeli preemia. 1970ndatel nimetati Neustadti auhinda vahel ka väikeseks Nobeli preemiaks, nagu on kirjutanud Mari Tarvas.
Võimeka kirjandusteadlase kõrval oli Ivask ka suurepärane luuletaja, nagu ka tema lätlannast abikaasa Astrid Ivask (Astrīde Ivaska), keda Sirje Kiin on nimetanud Läti Marie Underiks või Betti Alveriks.2 Ivar Ivask on avaldanud luulet nii eesti, saksa kui ka inglise keeles. Tuntuim on tema inglise keeles kirjutatud Balti eleegiate seeria, mis on Paul-Eerik Rummo tõlkes kättesaadav ka eesti keeles.
Ehkki Ivar Ivask ei ole Eestis tundmatu, ei ole ta elu ja tegevus pälvinud ka väärilist tähelepanu. Üks põhjuseid võib peituda selles, et kirjandusteadlasena oli tema fookus maailmakirjandusel, mitte kitsalt eesti autoritel, ehkki ta vahendas nii välis- kui kodueesti kirjanike loomingut World Literature Today veergudel. Inimese ja autorina jällegi ei sobitunud Ivask tavapärasesse väliseestlase kuvandisse ning tema luule oli nii väliseesti kui kodueesti lugeja jaoks oma impressionistlikkuse tõttu sageli võõras.
Nüüdseks on Ivar Ivaski arhiiv ning tema põhjalikud ja mahukad eestikeelsed päevikud (kokku 56 köidet ehk 28 aastakäiku) nagu ka kirjavahetused jõudnud Eestisse, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisesse Arhiivi.
Delfi Forte portaalis ilmuvad päevikukatked on varasemalt avaldatud ka Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti kultuuriloo allikmaterjalide sarjas Litteraria pealkirja all Ivar Ivask „Olla need, kes me olime“ (valinud ja koostanud Sirje Olesk).
1967
1.IX
Eile esimene ametlik tööpäev ajakirja toimetuses. Otsustasin ajakirja kujundust muuta tänapäevasemaks, värvikamaks, samuti ümberkorraldada kirjanduste rühmitust, näiteks rajada täiesti uut osakonda “Books in Finno-Ugric and Baltic Languages”. Kirjutasin kirju kaastöö saamiseks soomlasilt, ungarlasilt, isegi kirjastusele “Eesti Raamat” Tallinnas panin kirja teele.
Astrid oli valmistanud piduliku õhtusöögi (vein: “Chassagne-Montrachet: Le Cenilleret 1959”, mille maitsesime esmakordselt elus). Postis raamatuid kodumaalt.
Täna töötan referaadi kallal Dodereri üle, mis tuleb ettekandele järgmisel MLA kongressil Chicagos. Teema: “Psychologie und Geschichte in Doderers Romanwerk”1.
Hall, jahe, vihmane päev (+60ºF ümber).
22. X 1967
Möödunud aastakümme 1957–1967 on seni tähtsam minu elus. 1927–37: õnnelik lapsepõlv ema ja isa seltsis. 1937–1947: kriisidega üle külvatud noorus, emata ning varsti oma maata. 1947–57: elu kool Saksamaal ja Ühendriikides, õpingud Astridi armsas seltsis. Esimesed luuletused ja esseed. Aga alles viimane aastakümme 1957–1967 on olnud küpsemise, avardumise, süvendamise, lõikuse tähtede all. Kui palju elamusi, sõprusitutvusi ning saavutusi sisaldab see aastakümme võrreldes eelnenud kolmekümne eluaastaga! Muidugi pandi hiljemate saavutuste aluseid tollal, aga siiski: kui ebakindel oli veel siis kõik!
Mida kõik on toonud varsti möödunud neljas aastakümme? Väga palju tõesti! Võtan koondatult kokku tähtsamaid arengujooni endale meelde tuletamiseks:
1. eesti keeles luuletamine (algus: 1958) on viinud kahe koguni2 ja kolmandale on alus pandud. Minu värsse ilmub soomekeelses eesti luule antoloogias3. Võibolla isegi kodumaal avaldet suures antoloogias?
2. eestikeelne esseistika seisab esimese esseekogu “Kohtamised” koostamise lävel. Soe vastuvõtt mullu ja tänavu Torontos kõnelejana, samuti lektorina Kotkajärve Metsaülikoolis. Mul on esmakordselt otsene ühendus Eestiga (Kaplinski kaudu).
3. saksakeelne luuletamine (algus: 1943, esimene hea luuletus: 1953) on viinud tänavu “Gespiegelte Erde” avaldamiseni.
4. Huvi Austria vastu kannab vilja mitmel kujul: luulekogu eessõna ja illustratsioonid pärinevad austerlasilt, samuti kirjastaja on sealt, ja sealt vist tulebki kõige suurem vastukaja. Siis: eessõna raamatule “The Poor Fiddler”; kirjutus “H. v. Doderer: An Introduction”; MLA referaat “Psychologie und Geschichte in Doderers Romanwerk”; entsüklopeedia ilmuvas
esimeses köites artiklid austria moodsast kirjandusest ja Dodererist; Dr. Wolfgang Kraus’i, “Österreichische Gesellschaft für Literatur” juhataja, küllakutse esinemiseks Viinis – antud tema hiljutisel külaskäigul siin Normanis.
5. ingliskeelne arvustamine “Books Abroad’is” (algus: 1956) pole olnud möödund kümne aasta jooksul aja ning jõu raiskamine, vaid on toonud mind selle ajakirja peatoimetaja kohale. Sellisena saan teostada kõiksugu kavu, nagu näiteks erinumbrite pühendamine Guillénile, Dodererile, Ida-Euroopa moodsale lüürikale.
6. ülikooli õpetamine (algus: 1950, resp. 1952) on ikkagi nihutand mind St. Olafi kolledžist siia riigi ülikooli, kus pealegi saan õpetada “graduate school”-is.
Kõik see nagu on leidnud välise kuju meie siinses majas ning aias. Ta sobib imehästi, mugavalt, ei lohise ümberringi nagu liiga suur ülikond!
Kui sõitsime välja 1957. a. varasuvel oma esimeseks Euroopa-reisuks, kas oleksime suutnud ennustada neid arenguid (1–6)?? Muidugi mitte! Aga eos oli kõik see meis peidus kindlasti. Helde saatus on lubanud neile idudele võrsuda, kasvada ja vilja kanda.
Aasta 1967 pole veel lõppenud. Ees seisavad kaks pingelist kuud – Jumala abiga – november ja jõulukuu!
Saateks 1974. aasta päevikusissekandele
1974. aastal külastasid Astrid ja Ivar Ivask tollast Tallinna ehk Nõukogude Eestit. Tegemist oli mitteametliku visiidiga, mille käigus konfiskeeriti Ivaskite kõik eesti kolleegidele kaasa toodud raamatud. See kogemus, mille käigus Ivar Ivaskil õnnestus kohtuda mitmete tolleaegsete kirjanikega, osutus emotsionaalselt keeruliseks katsumuseks nii (kodu)eestlastele kui väljast, vabast maailmast tulijaile. Erinevus maailmade ja igapäevase elukogemuse vahel – ühel pool vaba võimalus eneseväljenduseks ja –teostuseks, teisal pidev hirm oma julgeoleku pärast – oli niivõrd suur, et tekitas ahastust mõlemas osapooles.
Iirimaal, novembris 1974
Eestis 9.–12. 9. Missugune oli kogumulje, mis veel tänaseni pole muutund? Masendus, ahastus, hallus. Nii linnapildis, argipäeva elus-olus ja inimeste, tähendab: kirjanike hinges. Ainukesed erandid olid taidurid: rahulikud Vive Tolli ja Raul Meel, kellest kiirgas mingi sügavam selgus, hoovas seesmine tasakaal, omamoodi õnn. Tolli ateljee Pirital looduse keskel mõjus valguse oaasina; ostsin tema kõige uuema graafilise lehe “Kirjamehe aknalt” (mis on Krossi oma) ja tema ise kinkis etsingu-illustratsiooni Annisti ilmuvale “Udres-Kudresele”, mis on samuti Tallinna vaade.
Raul Meele ateljee on linnas, kohe Viru hotelli naabruses, vanas kõrvalmajas paksude müüridega. Insener, vanapoiss (?), piinlikult puhas korter, valgusküllane seegi. Sirvisime seal tema konkreetseid luuletekste, vaatasime serigraafilisi lehti, muinasjutu sinipüksikesest tillukestel kaartidel. Originaalne vaim igas oma väljenduses. Tema kepphobuseks on – täpsuslaskmine. Rahulik käsi, külmad närvid. Riietub muide härrasmehena, vestiga, kellaketiga, nagu inglise džentelmen kunagi. Rõhutas mitmel korral, et on jälgind minu tegevust ja peab sellest lugu. Kinkis ärasõidupäeval terve graafilise sarja “Taeva all” (nagu praegu mäletan; lehed läksid juba koju) sinimustvalgeis värvide kombinatsioonides ja eksemplari – ühe viiest käsitsi joonistet originaalkomplektist! – tema “Muinasjutust sinipüksikesest”, mille ta oli valmis joonistand eelmisel öösel! See mees jäi hästi meelde!
Jaan Kaplinski ei tulnud mind kahjuks vaatama, vist enda isikliku julgeoleku huvides... Elavhõbedase vaimukusega veetles eriti noorim poeetidest – Jüri Üdi alias Juhan Viiding. Temaga tutvusin Mati Undi korteris Mustamäel, kus oodati meid kohe esmaspäeva, 9. 9. õhtul tulles Krossidelt. Mehed rippusid viimase (?) korruse aknast ja tervitasid meid valjult. Uksele oli kinnitatud Üdi poolt kirjutatud tervitusluuletus, mille ma ei söandanud – tema pärast – tasku pista ja kaasa võtta. See oli kõige südamlikum vastuvõtt Eestis. Üdi laulis ühe näitlejast sõbra kitarrisaatel – kindlasti kuskil veel avaldamata šansoone poliitiliste ülatoonidega. Andis mulle oma esimese autorieksemplari uuest kogust Selges eesti keeles pühendusega.
Unt ütles, et tema koos Üdiga olevat ainukesed seitsmekümnendate aastate eesti kirjanikud (kuigi Unt on pisut vanem). See võib olla õige. Järgmisel päeval embas mind üliteatraalselt, kuid – arvan – ehtsast tundest Üdi Kunstnike (?) klubi trepikojas. Kuna ta pidi Tšehhovi “Kolmes ões” Pärnus esinema, ei saand ta osaleda meie teisist õhtusist olenguist. Kord aga tormasid nad koos Undiga meie tuppa Viru hotellis valjusti kõneldes (mikrofonidele), meelde jäi eriti Üdi jutt, kuidas ta kord hommiku poole koland Viru korridorides, kui mitte ainult liftid ei töötand, vaid isegi kõik nuhid magand – ja see alles olnud kafkalik!!
Unt mõjus põhiliselt hea, tähelepaneliku inimesena. Tema saatis meid rännakul mööda vana Tallinnat, võttes pilte (koos L. Mere ja Kaalepiga). Ta oli meid nii vastuvõtmas sadamas kui ka ärasaatmas. Meeldiv mälestus on jäänd ka temast.
Selged silmad olid Jaan Klõšeikol, fotograafil-graafikul, kes oli sadamas ootajate seas ja samuti vastuvõtul Undi korteris. Paul-Eerik Rummo saatis lilli – sügisastreid meie hotellituppa, koos kirjakesega (mida toll väljasõidul ära näppas) – sest ta olnud meie saabumise ajal veel maal. Meie saime siiski kokku, kuigi mitte kunagi kahekesi eraldi, ikka kambas teistega (see paistab olevat komme seal). Sõitsime koos taksis Rocca al Marele. Oli juba õhtu, vabaõhu muuseum kinni, pimenemas, jalutasime niisama ringi vanade tarede keskel juues “vabariigi valget”, rääkides tühja-tähja. Ta oli kaasas – samuti L. Meri, Vahing, Runnel – külaskäigul Under-Adson-Tuglase kodus Nõmme Rahumäel.
Veidi enam saime vestelda koosviibimisel Nigol Andreseni korteris, millest on mul kaasas fotosidki (Kaalep, Joel Sang, Vahing, Meri, Runnel olid samuti kohal). Ta ütles, mina saavat varsti Soome kaudu ärakirja tema viimasest kogust “Saatja aadress”, mis pole saand Eestis trükiloa... (Hiljem Normanis ootas mind vastav ärakiri Rein Taagepera saadetuna. Üks traagilisemaid tekste eesti keeles.) Jättis rilkelikult ülisensitiivse mulje. Joob palju, näost kuidagi tuhkhall. Olevat suurimast ahastusest, mis viind enesetapu läveni, ülesaand. Viinis ootas Viiu kogu Pealkirjata (pühendusega “Astridile ja Ivarile / Sept. 1974 Tallinn / Viiu”). Kahju, et polnud võimalus neid mõlemaid koos kohata! Kahju samuti, et Veljo Tormist polnud parajasti kodus, sest oleks nii väga tahtnud kuulata tema kantaadi “Raua needmine”, millest algavat tõeline soome-ugrilikult eesti muusika (L. Mere arvamus). Tormis olevat meie Bartók, kuulsin mitmeti. Need inimesed mõjusid kõige vahetumalt: Tolli, Meel, Üdi, Unt ja Paul-Eerik. Kross ja Niit, juba Helsingist tuttavad, mõjusid ettevaatlikena, oma positsioonist hästi teadlikena. Seega kuidagi kahepaikselt.
Ain Kaalep oli aga suurim üllatus, millele olin täiesti ettevalmistamatu! Peene, tasakaaluka, erudiitse vabahärra asemel oli (või mängis) ta mingi püha narri osas, kes oli hüsteeriani pingelises ärevuses, peagu vahetpidamata kõneldes, tehes poliitiliselt väljakutsuvaid märkusi, /---/. Kuna ta oli meie ümber saabumisest ärasõitmiseni (mitte täielikult, õnneks), seisab tema kuju oma “auraga” minu ja kodumaa taaskohtumise vahel väga – pean ausalt tunnistama – segaval viisil... Paistab, et häirisin minagi teda oma (algse) tasakaalukusega ja positsiooniga läänes. See kulmineerus äreva stseeniga kuskil öises Tallinnas, mille tunnistajaks oli Paul-Eerik (ja Astrid). Ain läks ära ja mina kõndisin edasi-tagasi, nuttes tema, minu, meie, kõige selle võimatu ajastu üle. Paul-Eerik katsus mind lohutada, nuttes ise kaasa... Uskumatu, aga kuidagi vältimatu väljendus kõigele juhtunule. Ebaratsionaalne nagu elu ise. Mõeldes tagasi, tunnen, kuidas hirm, potentsiaalne vägivald ning ahastus märkisid sügavalt neid päevi ja öid. See on aga sealne tõelisus, millele pidin silma vaatama. Ei mina ega nemad tulnud sellest võitjaina. Metafüüsiline elamus traumaatilise tugevusega. Taustaks keskaegne, vihmahall, öösel pime Tallinn, nagu seda kirjeldab kafkaliku ehedusega Vetemaa. Valguse puudus oli suur ja seda igas mõttes. Guillén oleks lihtsalt mõeldamatu selles miljöös! Kuidagi sümboolne oli Videviku [!] tänaval elava vana Nigol Andreseni hilisõhtune külastus, kus valgustus oli nii nigel, et minu fotod ilma välkvalguseta mõjuvad tõeliste imedena.
Kohal olid veel Paul-Eerik, L. Meri, Kaalep, Hando Runnel, Väino Vahing, Joel Sang, Unt ja mõned teised. Vahing esitas küsimuse, kuidas mina kujutan ette nende tuleviku. Vastasin, et kõigepealt ei peaks eestlased välja surema ja ökoloogiliselt mõtlevas kaasajas saab selle eest võidelda. Andreseni külastusele eelnes õhtune Rocca al Mare vaatamine (kaasas Meri, Rummo, Runnel, Vahing) ja ka Under-Adson-Tuglase Rahumäe külastamine Nõmmel. Andreseni järel jalutasime linna poole Sanga korterisse Kirjanike Majas, millele järgneski öine sõnavahetus Ainiga... Kava oli kõva ja pole ime, et närvid läksid hellaks – eriti arvestades asjaoluga, et olime paigutet Viru hotelli 12. korrusele, “sensitiivsesse” tiivasse, kus sai ainult tühja-tähja omavahel rääkida. (Rummo lillekimp, mis äkki peegeldus kummutil!)
Ühel päeval näitas meile L. Meri Tallinna ajaloolisi vaatamisväärsusi (koos Undi ja Kaalepiga). Üks hilisõhtu Lennart Mere ja ta kosmetoloogia doktorist abikaasa Regiina Nõmme majas. Rummo seenior ilmus ühele pealelõunasele kohvile Krosside korteris. Rahulik, resigneerunud. Viimase päeva hommikul “viisakuse visiit” Endel Sõgeli juures Keele ja Kirjanduse instituudis. Tegime seda peagu kõikide kolleegide pooltungival soovitusel. Astrid jäi pool tundi kinni Viru hotelli liftis teel sinna! Mehel oli üsna palju südamel BA-i vastu. Jutustas, mis kõik tähtsad teosed ilmuvat Budapesti soome-ugristide kongressi ajaks 1975. a. sügisel. Olgu tõesti nii!
Ostud: leedu merevaigust kõrvarõngad Astridile. Minni Nurme leidis ja kinkis mulle nahkehistöö – uue rahakoti. Sadamas olid meil vastas: Kaalep, Unt ja Kristi Kreisman, Nurme, Niit poja Eerikuga, hispanist Jüri Talvet, Andres Ehin, Klõšeiko. Ärasaatmas olid taas Kaalep ja Unt (Üdi ja Vahing tulid liiga vara ning ei jõudnud oodata meie tulekut). Tollikontroll oli lahkudes märksa viisakam kui saabudes, sest siin pidin mitu tundi närveerides ootama, kuni teatati BA eksemplaride ja meie luuletuskogude konfiskeerimist (!). Päris ohtlik kirjandus! Nüüd vaatan oma fotosid Tallinnast septembris ja mälestused kõiguvad reaalse ja ebareaalse piirimail.
Artikliseeria on valminud teaduse populariseerimise TeaMe+ koolituse „Kuidas rääkida oma lugu ajakirjandusele?“ raames.
