KATKEND RAAMATUST | "Atlandi hiiglased ja teised suurpurjekad". Lähemalt viiemastilistest purjekatest
Esimene 5-mastiline parklaev ehitati 1890. aastal Prantsusmaal ja sai prantsuse laevade meelisnime „France“. See olnud teraskorpusega, millel pikkust 121 m ja laiust 14,9 m. Lasti võtnud see prantsuse hiiglane peale 6200 t ja täislastis olnud ta süvis 7,9 m. Tollel „Francel“ oli ka abimootor sadamais manööverdamiseks ja tuulevaikuses sõiduks. Ajastule vastavalt oli see aurumasin. Too esimene 5-mastiline „France“ töötas kümme aastat guaano veol Tšiilist Euroopasse, kuid 1901. aasta suvel jäi teadmata kadunuks. Tollal polnud ju laevadel raadioaparatuuri, millega oma hädaolukorrast teada anda.
Järgmine 5-mastiline parklaev oli „Maria Rickmers“, mis sakslaste tellimusel 1892 ehitati Glasgows Šotimaal. Selle pikkus oli 114 m ja kandejõud 5700 t. Aga „Maria Rickmersi“ tööiga jäi eriti lühikeseks – oma esimesel eisil, tulles Vietnamist (tollal Prantsuse Indo-Hiina) riisilastiga, kadus see laev jäljetult India ookeanil.
1895. aastal sai Hamburgi laevafirma F. Laeisz tellimusel Geestemündes valmis 5-mastiline parkalev „Potosi“ (artikli avapildil). Selle pikkus oli 111 m ja lasti võtnud see peale kuni 6500 t. „Potosi“ oli pikaealine laev, ta tegi oma laevatööd 30 aastat ja hävis lõpuks tulekahjus 1925. aastal, kui ta söelast olevat iseenesest süttinud. Laev oli tollal Tšiili lipu all ja nimega „Flora“.
1902. aastal sai Geestemündes F. Laeisz tellimusel valmis 5-mastiline täislaev „Preussen“. Olgu meeldetuletuseks öeldud, et täislaevadel on kõigis mastides raapurjed, parklaevadel tagumises mastis pikipurjed ja kõigis ülejäänuis raapurjed; kuunaril aga kõigis mastides pikipurjed. „Preusseni“ maht oli 5081 brt ja kiirus kuni 18,7 sõlme (ligi 35 km/h). Laeva pikkus oli uusaja purjelaeva kohta ilmselt rekordiline – 134 m.
Samal 1902. aastal sai USA-s Mystic`i jõel valmis 5-mastiline kuunar „Jennie R. Dubois“. Selle kohta käivad napid andmed ütlevad, et lasti võttis ta peale 3000 t, hukkus aga USA idarannikul, teel Philadelphiast Bostonisse – aurik sõitis talle otsa.
1906. aastal järgnes sellele sakslaste 5-mastiline parklaev „R.C. Rickmers“, mille maht oli 5548 brt ja pikkus 125,2 m. Esimeses maailmasõjas sattus see laev inglaste kätte ja sai uueks nimeks „Neath“. 1917. aasta 27. märtsil tuli ta Mauritiuselt suhkrulastiga ja lasti Saksa allveelaeva U 66 poolt põhja. Küllap merevesi läks sealkandis mõneks ajaks magusaks.
1911. aastal sai Prantsusmaal Bordeaux`s valmis uus 5-mastiline parklaev „France“. Selle maht oli 5600 brt, pikkus ilma pukspriidita 127,6 m ja laius 17 m. Nagu suurpurjekail kombeks, saavutanud ta täispurjeis kiiruseks kuni 18 sõlme (33 km/h).
1922. aasta 12. juulil sõitis too uus „France“ rauamaagi laadungiga udus Uus-Kaledoonia juures korallrahule. Kuna siinsete ridade lugejaist ei ole paljud Uus-Kaledoonial käinud, siis olgu öeldud, et see on üpris suur saar Vaikses ookeanis Austraaliast ida pool.
1921. aastal ehitati Shotimaal Leithis 5-mastiline parklaev „Köbenhavn“ Taani Ida-Aasia Kompanii (Det Östasiatische Kompagni) tellimusel. Laeva mahuks oli 3901 brt, pikkuseks koos pukspriidiga 138,25 m, laiuseks 15,03 m ja mastide kõrguseks merepinnalt kuni 53,5 m. Lisaks purjedele oli „Köbenhavnil“ 500 hj diiselmootor, mis tuulevaikuses andis talle kiiruseks 6 sõlme (11 km/h).
Kuna sellest laevast on kapten Hermann Tõnissoo tehtud mudel meie Meremuuseumis, vaadakem selle lugu veidi pikemalt. Meie Meremuuseumi mudel on tõelise purjeka 75 korda vähendatud koopia, kapten Tõnissool olevat selle kokkupanemiseks kulunud 20 aastat.
„Köbenhavn“ oli ette nähtud Taani merekoolide kadettide õppelaevaks, mis pidi vedama ka kasulikku lasti ning nii oma ülalpidamiskulusid tasa teenima. 1921. aasta oktoobris läks ta oma esimesele ookeanireisile ja tegi 404 päevaga ringi ümber maailma. Järgnevalt tegi „Köbenhavn“ veel 8 kaugsõitu, kuni 1928. aasta sügisel läks oma kümnendale reisile. Laeval oli vaheldunud kolm kaptenit, seekord oli komandosillas Hans Andersen, kes varem oli samas laevas töötanud kapteni abina. Peale kapteni oli laevas alalist meeskonda veel 13 ametimeest: 7 ohvitseri (neist üks oli radist ja kaks mehaanikud), motorist, puusepp, purjemeister, kokk, pagar ja puhvetipidaja; peale väljaõppinud meremeeste oli seekord kaasas ka 45 kadetti. Seega kõike kokku 59 meest.
Järgmine sadam oli maailma teises otsas
Oma kümnendal reisil viis „Köbenhavn“ lasti Argentiina sadamasse Buenos Airesesse. Sealt ta uut lasti ei saanud, vaid pidi selle järele sõitma teise maailma otsa Austraalia lõunarannikule Adelaide`i, kust pidi saama nisulasti.
1928. aasta 14. detsembri keskpäeval tõstis „Köbenhavn“ ankru ja suundus avaookeanile. Adelaide on nagu Buenos Aireski umbes 35˚ lõunalaiusel ja lihtloogika kohaselt pidanuks „Köbenhavn“ purjetama otse itta, kuid purjelaevade sõidupraktika neil laiustel on veidi teistsugune.
Lõunapoolkeral on detsembrikuus suve algus ja sel ajal Atlandi ookeani ja Indiaookeani valitsevad tuuled eeldavad, et kõigepealt tuleb La Plata suudmest purjetada u 800 km lõunasse 42-43˚ lõunalaiusele. Seal puhuvad alalised tugevad läänetuuled kuni Austraaliani välja ja neid kavatseski kapten Andersen ära kasutada.
Sõit üle kahe ookeani Buenos Airesest Adelaide`i kestab heale purjelaevale tavaliselt poolteist kuud. Kuid möödus kaks kuud, jõudis kätte 1929. aasta veebruari keskpaik ja „Köbenhavn“ ei jõudnud ikka veel sihtpunkti. See tegi Kopenhaagenis asuva Ida-Aasia kompanii juhtkonna rahutuks.
„Köbenhavnil“ oli tubli raadiojaam, mille tegevuskaugus oli 1200 miili (2200 km) ja igasugustest ettenägemata asjaoludest oleks saanud teatada – küll mitte otse Kopenhaagenisse, aga üle kaldaraadiojaamade või üle läheduses olevate teiste laevade raadiojaamade. Kui „Köbenhavnil“ keegi raskesti haigestunuks ja haige maalepanekuks oleks tulnud Kaplinna või mõnesse teise sadamasse sisse pöörata, oleks kapten Andersen sellest laevaomanikele kindlasti teatanud. Jäi vaid loota, et „Köbenhavn“ seisab kusagil avamerel tuulevaikuses või liigub tasapisi kerges tuules, ta raadiojaam on aga rikkis. Ei saanud välistada ka halvemat võimalust, et „Köbenhavn“ on sõitnud otsa mõnele neil laiuskraadidel ookeanil triivivale jäämäele ning põhja läinud ngu „Titanic“. Et selline tugeva raudkerega laev lihtlabaselt tormis hukkuks, ei arvanud keegi.
Taani Ida-Aasia Kompanii tegi järelepärimise kõigile Lõuna-Atlandilt ja India ookeanilt Euroopasse jõudnud laevakaptenitele, kas need teavad midagi „Köbenhavnist“. Sellele järelepärimisele tuli kaks positiivset vastust: Norra auriku „William Blümer“ kapten teatas, et ta radist oli eelmise aasta 21. detsembril raadioühenduses „Köbenhavniga“. Purjekalt teatati, et pardal on kõik korras, et minnakse Adelaide`i nisu järele ja kavatsetakse Euroopasse tagasi pöörduda ümber Kap Hoorni. Inglise aurikult „City of Oakland“ oli eelpoolnimetatud raadiokõnelust eetrist kuuldud.
Pärast 1928. aasta 21. detsembrit ei olnud „Köbenhavnist“ enam kippu ega kõppu. Inglise auriku „Horatius“ ja Saksa auriku „Heidelberg“ kaptenid teatasid, et detsembri lõpus oli Lõuna-Atlandil just 42-43 lõunalaiusel liikvel tohutuid ujuvaid jäämägesid. See tegi „Köbenhavni“ jälgede otsijad murelikuks – vast sõitis laev siiski jäämäele ja ta päästepaatidesse asunud meremehed ootavad praegu abi mõne Lõuna-Atlandi asustamata saare rannikul?
Taanist saadeti teele kaks päästeekspeditsiooni aurikuil, mis olid mehitatud vabatahtlikega. Nood otsijad-päästjad sõitsid läbi kogu „Köbenhavni“ eeldatava marsruudi viimase raadiogrammi saatmise paigast kuni Adelaide`ini, põigates ka lähedusse jäävaile saartele, kuid mingeid jälgi kadunud laevast ja selle meeskonnast ei leitud.
Julm saatus Namibia rannikul?
Ainsale arvatavale jäljele „Köbenhavni“ hukkumisest satuti täiesti juhuslikult neli aastat pärast laeva kadumist 1932. aasta lõpul. Nimelt leiti Aafrika edelarannikul, ehk tolleaegse Lõuna-Aafrika Liidu ja praeguse Namibia rannikul seitse luukeret. Neis paigus töötanud inglise ekspeditsioon tuvastas, et pealuude järgi otsustades on tegemist hukkunud eurooplastega. Skelettide juurest leiti riideräbalaid, millistel olid metallnööbid ankru kujutisega.
Nööbid saadeti määramiseks Inglismaale ja seal tuldi järeldusele, et need on Taani kaubalaevastiku meremeeste nööbid. Luukerede leiukoha lähistel elavaid namiiblasi küsitledes kuuldi, et nood olevat rannikult leidnud ka purunenud paadi; selle küljele kirjutatud laeva nimetust ei suutnud nad aga enam meelde tuletada. Olgu veel öeldud, et Namibia rannikul ulatub otse Atlandi ookeanini kuiv ja peaaegu inimtühi Namibi kõrb. Milliseks julmaks üllatuseks oli selline maabumine merehädalistele, kes olid Jumal teab kui kaua ookeanil loksunud!
Aasta peale „Köbenhavni“ valmissaamist, 1922, ehitas Kieli laevatööstus Germania Werft AG Bremeni firmale F.A.Vinnen ja Co viis ühetüübilist 5-mastilist purjekat: „Adolph Vinnen“, „Carl Vinnen“, „Christel Vinnen“, „Susanne Vinnen“ ja „Werner Vinnen“. Need olid pikkusega 80 m ja kandejõuga 2500 t.
Selle seeria laevadest „Adolph Vinnen“ hukkus juba oma esimesel reisil; , „Carl Vinnen“, „Christel Vinnen“, ja „Werner Vinnen“ ehitati 1930. aastail ümber mootorlaevadeks, „Susanne Vinnen“ aga müüdi Itaaliasse, kus ta`st sai õppelaev „Patria“.
Loen ühest 1989. aasta venekeelsest almanahhist „Katera i jahtõ“ (Kaatrid ja jahid), et 1988. aasta 23. detsembril lasti Le Havre`is vette 5-mastiline lõbusõidupurjekas „Lafayette“ pikkusega 187 m. Ja vana hea tuttava mereajakirjaniku Küllike Rooväli loost 2000. aasta 17. augusti „Postimehes“ loen, et üks 5-mastiline ja 187 m pikkune lõbusõidupurjekas „Club Med 2“ külastas päev varem Tallinna sadamat. Ilmselt on laevad ühetüübilised, seda kinnitavad ka „Katera i jahtõs“ äratoodud joonis ja „Postimehes“ilmutatud K.Roovälja foto. Ikka neid 5-mastilisi veel on; tänapäevastel käib purjede juhtimine muidugi arvutite abil, sest meremehetarkusi neil ei õpita, nendega sõidavad ringi rahakad mere-elu nautijad.
Siinse suurpurjekateloo lõpetuseks aga veel kolmest 6-mastilisest ja ühest 7-mastilisest laevast.
Kõik need olid ehitatud USA-s. Neist kuunar „Star of Scotland“ oli ehitatud 1887. aastal ja oli mahuga 2308 brt – ühe 6-mastilise laeva kohta ei ole seda palju. „Star of Scotland“ sõitis maailmameredel üle poolsajandi, kuni 1942. aasta 13. novembril Saksa allveelaev U 159 ta torpeedoga põhja laskis.
Teise ameeriklaste 6-mastilise kuunari „George W. Wells“ kohta olen aga peale ta nime näinud vaid ta mahtu – 2970 brt.
Kolmas ameeriklaste 6-mastiline kuunar „Wyoming“ oli ehitatud eri andmeil kas 1907. või 1909. Ta maht oli 3730 brt ja korpuse pikkus 100 m. Merd sai ta sõita poolteist aastakümmet, kuni 1924. aastal hukkus kodumandri rannikul.
Vist uusaegse maailma ainuke 7-mastiline kuunar sai 1902. aastal valmis Massachussetsi osariigis Quincy´s. Tolleaegse ameerika kirjaniku auks sai ta nimeks „Thomas W. Lawson“. Selle mehe tegi tuntuks romaan „Reede, 13. detsember“.
Tolle kuunari pikkus koos kliiverpoomiga oli 123 m ja kõik ta mastid olid kõrgusega 40,5 m. „Thomas W. Lawsoni“ põhitööks sai õlivaatide vedamine Mehhiko lahe sadamaist USA idarannikule. Oma saatuslikule reisile läks „Thomas W. Lawson“ 19. novembril 1907, olles Philadelphias New Jersey ja Pennsylvania osariikide piiril lastiks võtnud 6000 t petrooleumi, mis ta pidi toimetama Londonisse. Petrooleumi ei põletanud tollal muidugi mitte veel reaktiivmootorid, nagu tänapäeval; petrooleum oli neil aegadel suure osa eurooplaste valguseandja petrooleumilampides.
Juba oma Atlandi teekonna alguses sattus „Thomas W. Lawson“ tormide kätte, mis purustasid ta purjeid ja viisid minema päästepaate. Pärast üle kolme nädala kestnud ülirasket reisi jõudis „Thomas W. Lawson“ reedel 13. detsembril Inglismaa edelanurgal oleva Scilly saarestikuni. Kartes, et jätkuv torm viib laeva rannakaljudele, käskis kapten põhja lasta kaks ankrut ja rehvida viimasedki purjeräbalad. Laeva märgati saartel olevaist tuletornidest ja laeva juurde saadeti paadid sealsest päästejaamast. Kuid kapten keeldus abist, arvates, et olukord ei ole ohtlik.
Kella 3 paiku öösel märgati kaldalt, et kuunaril kustusid kõik tuled, seejärel hakkas merelt tulema petrooleumilõhna. Kuueaerulise paadiga mindi uuesti merele, kuid tollast maailma ainsat 7-mastilist purjekat enam ei leitud. Päevavalguses leiti Annet`i saare rannalt kolm pääsenud meremeest, kellest üks suri.
Tolleaegsele ajakirjandusele andis laialt kõneainet müstiline kokkusattumus – kui kirjanik T. W. Lawson kirjutas raamatu „Reede, 13. detsember“, siis just selline päev sai temanimelisele laevale saatuslikuks.
