Soome 100 | Leninilt luba küsimas: põnev meenutus, kuidas põhjanaabrid raskuste kiuste iseseisvaks said

Kui Soome riik 1917. aasta detsembris iseseisvuse välja kuulutas, siis muu maailm vaikis – teised riigid ei julgenud Soomet tunnustada enne kui seda teeb Nõukogude Venemaa.

Soomlastel ei jäänud üle muud, kui minna iseseisvumiseks Leninilt luba küsima, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Kolm Soome meest seisavad Petrogradis Smolnõi instituudi vestibüülis. Neil on kasukad seljas ja mütsid näppude vahel, sest nad ei julge riideid kuhugi jätta.

Ruumis on jahe, istuda pole õieti kuhugi. Vaid tunnike on puudu südaööst ja siis algab uus, 1918. aasta.

Aga siin, äsja võimu haaranud bolševike peakorteris, ei näi seda keegi märkavat: koridorides jooksevad masinakirjutajad, ­põrandal mängivad nende ­lapsed, külalisi sagib majast sisse-välja...

Soomlaste delegatsioon on juba üle tunni oodanud. Nad on püüd­nud Nõukogude valitsuse asjadevalitsejat Vladimir Bontš-Bruje­vitši tagant kiirustada, aga tulutult.

Kuskil kaugemal, tubakasuitsu täis toas istub Vladimir Iljitš Lenin koos teiste rahvakomissaridega, vaagides küsimust, kas ­tunnustada Soome riiklikku iseseisvust.

Soomlased pole Petrogradi tulnud just hea meelega. Paar ­nädalat varem, 6. detsembril 1917 kiitis nende parlament Eduskunta heaks Soome iseseisvusdeklaratsiooni, aga naaber- ja lääneriigid ei soostunud riiki tunnustama enne, kui seda teeb endine emamaa.

Soomlased teadsid ka ise, et venelastest nad mööda ei pääse, ent Petrogradis on ajad segased, äsja on võimu haaranud bolševikud ja küsimus on, kellega läbi rääkida.

Lõpuks saadavad nad Petrogradi delegatsiooni, mille eesotsas on valitsusjuht Pehr Svinhufvud. Kaasa antud märgukirjas ütlevad nad: „Soome ootab oma iseseisvuse tunnustamist ­Venemaa poolt, kes sageli on deklareerinud, et vabadus on iga rahva au ja ­õigus.“

Rahvuslik ärkamine

Üle 600 aasta Rootsi riigi koos­seisus ­olnud Soome liideti Venemaaga 1808.-1809. aastal toimunud Vene-Rootsi sõja järel.

Tollane Vene keiser Aleksander I oli küllaltki liberaalsete vaadetega ja soovis vältida vallutatud ­riigi nn pingekoldeks muutumist. Seetõttu ei lõhkunud ta Soome haldus- ja valitsemissüsteemi ega võtnud aadelkonnalt ja vaimulikelt ära seniseid privileege.

Soomest sai autonoomne suurvürstiriik. Suurvürst oli Vene keiser, ­keda koha peal esindas kindralkuberner.

Soomel olid oma valitsus ehk senat, ametnikkond, õigussüsteem ja isegi ­armee. Oli ka seisuslik parlament, ent see käis koos vaid korra ja siis järgnes 50aastane paus. Luteri kirik säilitas oma positsiooni ja rootsi keel jäi riigi ametlikuks keeleks.

Sellises küllaltki vabas õhkkonnas ­algas Soomes rahvuslik ärkamine, mille üks tõukeid oli 1835. aastal Elias Lönnroti koostatud rahvuseepose ­„Kalevala“ ilmumine.

Ärksam osa soomlastest taotles soome keelele rootsi keele kõrval ühiskonnas järjest olulisemat positsiooni. Seda soosis ka keisrivõim, lootes, et see nõrgestab Soome side­meid endise emamaaga.

Olulisi edusamme tehti 1860. aastatel. Aastal 1863 kirjutas keiser Aleksander II alla keelemanifestile, millega ­soome keel tõsteti asjaajamiskeelena rootsi keelega võrdsesse seisu.

Teiseks kutsuti kokku pool sajandit varjusurmas olnud seisuste esinduskogu Maapäev. Maapäeval puudus esialgu reaalne võim, kuid see andis hea võimaluse soomlastel poliitikategemist õppida.

Sama oskuse arendamist toetas ka paar aastat ­hiljem, 1865. aastal jõustunud ­vallaseadus, mis pani aluse kohalike omavalitsuste loomisele.

1866. aastal hakati üle riigi asutama kuueklassilisi rahvakoole (soome k kansa­koulu). Selle mõju oli suur, ­iseseisvumisajaks oli 70% soomlastest saanud rahvakoolis hariduse oma emakeeles.

Soomekeelsele ilukirjandusele pani aluse 1871 ilmunud Aleksis Kivi „Seitse venda“. Ideed soomlastest kui iseseisvast rahvast mõjutas Zacharias Topeliuse „Meie maa raamat“ (1875, soome keeles „Maamme kirja“).

Hoogustus ka seltside, eriti haridusseltside, tegevus. Lisaks loodi oma postiside ja rahandus.

Algab venestamine

1894. aastal sai Venemaa uue keisri, Nikolai II, kelle käsul algas Soomes venes­tamine.

Juba Nikolai II isa oli alustanud võimu koondamist enda ümber ja impeeriumi äärealade „ühtlustamist“ selle nimel, et Venemaa säilitaks oma positsiooni teiste suurriikide kõrval.

Venestamisega tehti algust 1860. aastatel Poolas, seejärel Leedus, 1880. aastatel Eestis-Lätis ning sajandi viimasel kümnendil jõudis järg Soome kätte.

Koostati laiaulatuslik plaan, nn veebruarimanifest, millega taheti seada ­vene keel senati, kõigi ametkondade ja koolide töökeeleks, liita Soome sõjavägi Vene armeega ja kehtestada seni autonoomses Soomes keisririigi seadus­andlus. Programmi elluviijaks määrati kuberner Nikolai Bobrikov.

Soome üliõpilased asusid seepeale käima talust tallu ja koguma protesti­allkirju.

Nädalapäevade jooksul õnnestus neil saada üle poole miljoni allkirja (elanike arv oli veidi üle 2,5 miljoni). Protestikirja ei võtnud keiser aga vastu.

Järgnevatel aastatel kitsendas ta Soome eriõigusi, karmistas tsensuuri, lasi sulgeda ajalehti ja tugevdada vene keele positsiooni nii asjaajamiskeelena kui ka koolides. Soomlased olid eriti vastu uuele sõjaväekohustusele, millega pilluti ajateenijad üle impeeriumi laiali.

Seda, kui rusuvalt toimuv soomlastele mõjus, näitab kuberner Bobrikovile 16. juunil 1904 tehtud atentaat.

Bobrikov oli saabunud Helsingisse senatisse kõnet pidama, kui noor koolivalitsuse ametnik Eugen Schauman tulistas ­kuberneri kolm korda. Arstid ei suutnud teda päästa. Schauman lasi end ­kohapeal maha.

Parlamendireform

Venestamispoliitikat see juhtum ei peatanud, ent selle hoogu tõmbasid peagi tagasi muud sündmused, nagu 1905. aastal üle impeeriumi toimunud streigid ja ­Jaapanile kaotatud sõda.

Nende tõttu ­pidi Nikolai II tegema mitme­suguseid järele­andmisi. Soomes tühistas ta paljud seadused, näiteks sõjaväe­teenistuse seaduse, mis hiljem asendati iga-aastase maksuga riigikassasse.

1906. aasta keva­del kinnitati uus põhiseadus ja ­valimisseadus, mille senat oli ette ­valmistanud ja eri seisused olid heaks kiitnud.

Uute seadustega sai Soome seisusliku Maapäeva asemel parlamentaarse esinduskogu Eduskunta, kuhu valiti 200 rahvaasemikku kolmeks aastaks. Hääleõiguse said kõik vähemalt 24aastased kodanikud ning esimesena Euroopas said õiguse valida ja valitud saada ka naised.

See oli suur samm demokraatia poole, sest kui seni olid esinduskogu ­valinud vaid 126 000 inimest, siis nüüd oli see õigus 1,27 miljonil.

Parlamendireformiga loodi Soomes parteide süsteem ja koos üldise hääle­õigusega said parteidest põhilised poliitilise elu kujundajad. Samas ei andnud keiser käest kõiki ohje – talle jäi õigus parlamenti laiali saata ja tühistada soomlaste seadusandlikud algatused.

Kui olukord oli impeeriumis jälle ­rahunenud, jätkas keiser aga venestamisega. Kogu Soome administratiivne ­juhtimine läks paari aasta jooksul venelaste kätte, senatisse hakati nimetama Soomes sündinud, kuid muidu ­venestunud isikuid ja 1910. aastal kiitis Venemaa riigiduuma heaks seaduse, mis sisuliselt andis Eduskunna võimu üle riigiduumale.

Rahvusvaheliste suhete pingestumise tõttu suurendati ka Venemaa sõjalist kohalolekut, sest kardeti, et sakslased võivad Soome kaudu Peterburi rünnata.

Esimene nn skautide laager

Esimese maailmasõja puhkedes hakkasid Soome üliõpilased üha enam rääkima, kuidas kasutada sõda ära selleks, et Soome saaks Vene võimu alt vabaneda. Relvastatud vastupanuks oli aga vaja väljaõpet.

Esialgu loodeti seda saada Rootsist, ent rootslased keeldusid, viidates oma neutraliteedipoliitikale. Siis pöörati ­pilgud Saksamaa poole, kes, nähes ­võimalust oma vaenlast Venemaad ­nõrgestada, ­oli ettepanekuga nõus.

Saladuskatte all hakati 1915. aastal soomlasi Rootsi kaudu kuuajalistele „skautide kursustele“ saatma.

Kokku õpetati välja ligi 2000 meest, kellest 1916. aastal moodustati 27. Preisi ­kuninglik jäägripataljon, mis saadeti Kuramaale, Saksa idarindele nii-öelda praktikale.

Võitlus võimu pärast

1917. aasta märtsis tõugati Venemaal keiser troonilt ja võim läks ajutise valitsuse ­kätte, mis teatas, et on valmis ennis­tama Soome põhiseaduslikud õigused.

Märtsi manifestiga taastatigi suurvürstiriigi positsioon sellisena, nagu see oli olnud enne venestamisaastaid. Kuna Soome kindralkuberner ja Soome senati venestunud juht olid revolutsiooni­sündmuste käigus arreteeritud, moodustati Soome uus valitsus soomlastest.

Nüüd tekkis küsimus, kellele kuulub Soomes kõrgeim võim – kas Venemaa Ajutisele Valitsusele või Edus­kunnale? Soome sotsiaaldemokraadid (sellesse parteisse kuulusid kõik vasakpoolsed) leidsid, et võim tuli anda Edus­kunnale, ja kuna neil oli parlamendis enamus, kiidetigi seda kinnitav seadus heaks.

Ajutine valitsus saatis seepeale Eduskunna laiali ja kuulutas välja uued valimised. 1917. aasta sügisel toimunud valimi­sel kaotasid sotsiaaldemokraadid parlamendis enamuse ning võim läks iseseisvumist pooldavate, n-ö valgete ­parteide kätte.

7. novembril haarasid Venemaal ­võimu bolševikud, kes kutsusid Soome sotsialiste üles mässama. Sotside partei enamik oli sellele vastu, küll aga organiseeriti koos ametiühingute ja punakaartlasetega (bolševike relvajõud – toim) üleriigiline üldstreik.

Selle käigus toimus palju röövimisi ja isegi mõrvu. Toimunu jaotas ühiskonna veelgi teravamalt kahte leeri.

Senat haaras ohjad

Samal ajal kuulutas Eduskunta end uuesti kõrgeima võimu kandjaks. Keerulistel aegadel oli lagunenud ka eelmine senat ja nii pidi parlament moodustama uue valitsuse.

27. novembril nimetatigi ametisse uus valitsus eesotsas valge partei, noorsoomlaste liikme Pehr Svinhufvu­diga. Senat moodustati juba teadmises, et see peab Soome iseseisvuse võimalikult kiiresti välja kuulutama.

Teemat asuti arutama juba senati ametisse astumise päeval. Jutuks tuli küsimus, kuidas suhtuksid sellesse ­valitsusest välja jäänud sotsid. Senat ­otsustas, et küsimust ei anta üldse parlamendile arutada, vaid langetatakse otsus ise ja lastakse Eduskunnal vaid „konstateerida sündinud fakti“.

Oma plaanist taheti siiski informeerida kodanlike erakondade juhte ja nad kutsuti senatisse. Senaator Oskari ­Wilho Louhivuori on meenutanud, et oli ette teada, et neist suur osa kahtleb iseseisvumisplaanis – nimelt oli Soomes endiselt umbes 70 000 Vene sõdurit.

„[Koosolekult] ei puudunud ka pilkavad küsimused, kuidas senat kavatseb väljakuulutatud iseseisvust teostada, kui maal valitseb Vene sõjavägi ja täielik anarhia ning nii senat kui ka seadusekuulekas osa rahvast on relvadeta,“ on Louhivuori kirjeldanud.

Esimene katse iseseisvusdeklaratsiooni Eduskunnale esitlema minna tehti juba reedel, 30. novembril.

„Olime teatanud [parlamendi spiiker ­Johannes] Lundsonile, et ta katsuks Eduskunna reedest istungit venitada pisut hilisemaks, et jõuaksime deklaratsiooniga veel sinna,“ on meenutanud senaator Jalmar Carstén.

Eduskunta oli aga senati ­saabumise ajaks läinud juba nädalavahetust ­veetma. „Mäletan, et see väga meid ­vihastas,“ kirjeldas Carsten. Nii lükkus iseseisvusdeklaratsiooni ettekandmine edasi neli päeva, 4. detsembrile, kui parlament jälle kokku tuli.

Olukord oli ärev – samal ajal, kui ­valitsus parlamendi ette astus, toimus akna taga Vene sõdurite miiting. Valitsusjuht Pehr Svinhufvud luges ette teksti: „Meie aastasadadepikkune vabaduse­igatsus peab nüüd täide viidama; ­Soome rahvas peab astuma maailma teiste rahvaste kõrvale vaba rahvana.“

Seda, et parlamendi kaks leeri suhtusid kuuldusse väga erinevalt, näitas asjaolu, et valgete erakondade esindajad ­seisid püsti, samas kui sotsiaaldemokraadid jäid protestiks istuma.

Alles järgmisel päeval taipasid parlamendiliikmed – välisriikide konsulite selgitusel –, et senati koostatud manifest tuleb omakorda parlamendil heaks kiita. See küsimus tuli arutlusele 6. detsembril, mida hiljem hakati tähistama riigi ise­seisvus­päevana.

Istungil tekkis arut­elu, kuidas iseseisvumine toimuma peaks. Sotsiaaldemokraadid leidsid, et iseseisvumiseks tuleb Nõukogude ­Venemaaga läbi rääkida, aga häältega 100:88 jäi peale kodanlike parteide seisukoht, mille järgi Soome lihtsalt iseseisvaks kuulutati.

Ent ka see tähendas lõppude lõpuks seda, et soomlased pidid minema endise emamaaga läbi rääkima.

Käepigistus Leniniga

Kui kell Smolnõi instituudi seinal näitab 1917. aasta viimasel päeval juba pea­aegu südaööd, astub soomlaste juurde asjadevalitseja Bontš-Brujevitš ja ulatab neile ühe dokumendi.

Seal seisab: „Rahva­komissarid teevad Nõukogude Venemaa kõrgeimale täidesaatvale organile, Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ülevenemaalisele täidesaatvale kesk­komiteele ettepaneku tunnustada Soome riiklikku iseseisvust.“

Hea uudise saanud soomlased soovivad Leninit isiklikult tänada. Kui Bontš-Brujevitš selle sõnumiga komissaride juurde läheb, Lenin keeldub, lausudes: „Mida on mul neile kodanlastele öelda!“

Ka välisasjade komissar Lev Trotski ja kohtukomissar Isaak Steinberg puiklevad vastu. „Oma ameti poolest võiksin neid vaid vangistada!“ lisab Steinberg.

Lõpuks annab Lenin alla ja ­longib Bontš-Brujevitši kannul vestibüüli.

„Kas olete nüüd rahul?“ küsib ta Svinhufvudilt.

„Jah, väga rahul,“ vastab viimane ­vene keeles.

1918. aasta 4. jaanuaril kiidab keskkomitee rahvakomissaride ettepaneku Soomet tunnustada heaks. Veel samal päeval tunnustavad Soome iseseisvust Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, mõne päeva pärast ka Taani ja Norra.

Saksamaa kaotus maailmasõjas ­sunnib ka Soomet välispoliitilist kurssi muutma. Saksa suuna hoidja Svinhufvud lahkub riigihoidja ametist ja tema asemele astub läänemeelne kodusõja sangar kindral Mannerheim.

Pärast lääneriikide esitatud tingimuste täitmist tunnustavad lõpuks, 1919. aasta mais Soome iseseisvust ka Suurbritannia ja USA.

***

Soome kodusõda

Lenin ei nõustunud Soome iseseisvust tunnustama puhtalt heast tahtest. Ta oli küll Soomele tänu võlgu, sest oli saanud enne revolut­siooni end seal varjata, aga tegelikult lootis ta, et iseseisvuse väljakuulutamine toob kaasa riigipöörde, nii et Soome naaseb Venemaa rüppe.

Ööl vastu 28. jaanuari 1918 alustas umbes 4500 punakaartlast Helsingis mässu ja võim haarati ka mitmes teises Lõuna-Soome linnas.

Sellega puhkes Soome kodusõda. Sotsiaaldemokraatliku parteiladviku enamus oli olnud küll riigipöörde alustamise vastu, ent erakonnas haarasid võimu äärmuslased.

Punakaardisalgad moodustas Soome töörahvas, neid toetasid Peterburist saabunud venelastest punakaartlased. Relvastus saadi kohapealsetelt Vene vägedelt ning Lenini valitsuselt.

Valgete poolel olid kaitseliitlased, kellega liitusid Saksamaalt naasnud jäägrid ja riik kuulutas välja ka mobilisatsiooni. Relvastus saadi Saksamaalt, kes saatis sisuliselt iseenda ­initsiatiivil Soome ka oma ekspeditsiooniväed.

108 päeva kestnud kodusõjast kujunes rahvuslik tragöödia. Punaste terrorile nii lahinguväljal kui ka väljaspool seda vastasid sõjaõnne pöördudes valged – ja sama armutult.

Sõja tagajärjel hukkus umbes 37 000 inimest, kusjuures lahingus vaid 11 000. ­Umbes 12 000 mässulist suri sõja­vangidena laagrites, kus valitsesid näljahäda ja nakkushaigused.

Soome kuningriik

Kui Soome end iseseisvaks kuulutas, sooviti rajada vabariik, ent pärast kodusõda kaldus rahvas toetama hoopis monarhiat.

Arvati, et kuningavõim ­tagab riigis suurema stabiilsuse kui valimistest sõltuv demokraatlik riigikord.

Kuningas ­loodeti leida Saksamaalt, sest see pidi Soomele kindlus­tama Saksamaa ­toetuse. 9. oktoobril 1918 valiti kuningaks Hesseni prints Friedrich Karl.

Ta ei jõudnud aga oma uusi alamaid külastada, sest Saksamaa varises kokku ja Friedrich Karl loobus peagi troonist.