Kuidas natsid kosmoselendude ajastut alustasid

Kui 1942. aasta 3. oktoobril rakett V2 taevasse vihises, muutus maailm alatiseks.

Natsi-Saksamaa inseneride novaatorlikud rakettmootorid ja aerodünaamilised lahendused avasid tee ka sõja­järgseteks kosmosereisideks, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Sel 1942. aasta oktoobrikuu päikesepaistelisel laupäeval algas kosmoseajastu, kuid ainult vähesed inimesed olid selle tunnistajaks.

Üks neist oli raketikonstruktor Wernher von Braun, kes oli roninud Saksamaa rannikul Läänemere ääres Peenemündes asuva raketikoostehalli katusele ning silmitses binoklist eemal paiknevat stardiplatvormi, millel seisis 14 meetri kõrgune sihvakas rakett.

Mustvalgeks võõbatud rakett V2 kehastas von Brauni kõige meeletumaid unistusi inimese sirutumisest kosmoseni.

Üle kümne aasta raketinduse arendamisele pühendunud mees teadis hästi, et rakett on midagi väärt üksnes siis, kui see on edukalt startinud. Eriti aktuaalne oli see tarkus V2 puhul: selle vedelkütusel töötava raketi varasemad stardikatsed olid lõppenud kõrvulukustavate plahvatustega peaaegu kohe pärast starti.

Sestap kuulaski von Braun kõlaritest kostvat stardiloendust hingevärinaga. Ning siis see algas: raketi sabast purskas välja hiiglaslik leek. Tohutu rakett hakkas algul väga aeglaselt, ent möirgava heli saatel kiiresti jõudu kogudes ülespoole tõusma.

Raketibaasi kohal levis kõuekõminasarnane mürin. Neli sekundit pärast starti hakkas rakett V2 kalduma ja jätkas lendu kaarjal kursil üle Läänemere. 25 sekundit hiljem ületas rakett helibarjääri ja sellest jäi horisondil vaadeldavaks vaid väike hõõguv täpike.

Vähem kui minut pärast starti kostis kõlaritest käsklus „Brennschluss!“, mis märkis kütuse mootorile pealeandmise lõppu. Sekund hiljem lülitas mootor end välja. Alles nüüd puhkes juubeldamine. Von Braun ja ta kolleegid olid ülirõõmsad, kuigi veel polnud päris selge, kas lend oli ikkagi olnud edukas.

Plaani järgi pidi V2 lend ulatuma 85 kilomeetri kõrguseni ehk kosmose piirini. Sealt pidi rakett langema sihtmärgi pihta kiirusega üle 3500 km/h ehk ligikaudu kolmekordse helikiirusega.

Viie lõputuna tundunud minuti pärast katkes raketilt lähtunud signaal järsult. See tähendas, et rakett oli täpselt nii, nagu ette nähtud, kukkunud stardipaigast 190 km kaugusel Läänemerre. Nüüd tundis von Braun võidurõõmu kogu magusust. Maailma esimene sööst kosmilise ruumi piirile oli teoks saanud.

Esimene inimkätega loodud objekt, mis kosmilise ruumi uksele koputas, oli uudne ja ennenägematu seadeldis. Senised raketid olid töötanud tahkekütusel, mis muutis need raskeks ja ebaefektiivseks.

Seevastu V2 mootor kasutas uudset vedelkütust: alkoholi ehk 75protsendist etanooli, mida oksüdeeriti veeldatud hapnikuga. See andis tulemuseks väga kõrge põlemistemperatuuri, mis omakorda tagas kütuse tõhusa põletamise.

Nõnda kindlustas iga kütusekilogramm maksimaalse tõukejõu. Tulemused olid sensatsioonilised: rakett lendas esimese lennuaparaadina helist kiiremini ja jõudis kaugemale kui parima suurtüki mürsk.

Loe von Braunist ja tema rakettidest lähemalt detsembrikuu Imelisest Teadusest!