Vaade saja aasta tagusesse kööki: Tööriistad millega tehti "külmatatuid" ja berliinereid
Pole täpselt teada, kas jäätisevalmistamise retsept jõudis Euroopasse Aasiast või Araabiast. 17. sajandi alguses hakati seda valmistama Itaalias ja mõnda aega hiljem Prantsusmaal, mille õukonnast levis see magustoit üle Euroopa. 18. sajandi lõpus levisid ka Baltimaades esimesed jäätiseretseptid: koore-, šokolaadi-, kirsi-, õuna-, pomerantsi- ja sõstrajäätis.
Eestikeelsetes kokaraamatutes 19. sajandi lõpust nimetati külmutatud magustoitu „mesijääks“ või „külmatatuks“. Jäätisetegu oli väga aeganõudev: jäätisemassi tuli segada käsitsi mitu tundi jää-soolaseguga ümbritsetud anumas. 19. sajandil hakati kasutama vändaga jäätisemasinaid, mis hõlbustasid külmutatud maiuse valmistamist.
Üks selline, nüüdseks täiesti töökorras Rootsi Husqvarna tehases valmistatud jäätisemasin on jõudnud ka Eesti Ajaloomuuseumi kultuuriloolisse kogusse. Jäätisemasina okaspuust tehtud tünnitaolises ämbris on silindrikujuline metallist nõu kaanega, mille sees on trummel ning ringiajamise mehhanism vändaga. Sellega tehti kodus jäätist ühes Tallinna peres.
Berliiner (Berliner Pfannkuchen) on saksa traditsiooniline pärmitaignast ja moositäidisega searasvas või õlis küpsetatud kukkel, mis kaetakse tuhksuhkruga. Nime on see saanud Berliini linna järgi.
Tavaliselt söödi neid Vana-aastaõhtul ja vastlapäeval. Nende küpsetamiseks ongi tehtud see vasest seitsme lohuga ning pika rauast varrega pann. Ka see pann on pärit ühest Tallinna kodust.