Ajakirjast Sõdur: Venemaa jalajälg endises Jugoslaavias

Balkan, Kagu-Euroopa rahvaste paabel ja migratsiooni pöörduks, on olnud läbi ajaloo paljude suurriikide huvipunkt. Sealhulgas Venemaa oma, kuivõrd seal domineerib õigeusk, poolsaarel elavad lõunaslaavlased ning seal asuvad ka Vahemerele ligipääsu võimaldavad väinad – Bosporus ja Dardanellid.

Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2017.

Balkan oli sajandeid Osmanite, Austria-Ungari ja Vene impeeriumide sõjatander, kuid just õigeusklikku Venemaad kipuvad lõunaslaavlased (eriti bulgaarlased) „vabastajaks“ nimetama, teravas kontrastis Kesk-Euroopa ja Balti riikidega.

Külma sõja lõpp andis ka Balkani riikidele võimaluse rahumeelselt areneda ning Euroopaga integreeruda, kuid endise Jugoslaavia (Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi) lagunemine kujunes väga veriseks. Rumeenia, Bulgaaria, Sloveenia ja Horvaatia on suutnud nii Euroopa Liidu kui ka NATO-ga ühineda. Albaaniast ja Montenegrost on samuti saanud Põhja-Atlandi alliansi liikmesriigid. Sloveenia on eurotsoonis ning ka Montenegros ja Kosovos on käibel euro enda valuuta asemel. Samas, Makedoonia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia ning viimasest irdunud Kosovo on Euroopa Liiduga ja/või NATO-ga liitumise eesmärgist küllalt kaugel.

Nagu me järgnevalt konstateerime, püüab Venemaa pidurdada viimati nimetatud riikide liikumist läände. Samas, Montenegro astumine NATO-sse juunis 2017 on kõnekas näide Venemaa-poolsest – õnneks – läbikukkunud sekkumisest.
Kreml soovib, kahtlemata, oma mõjuvõimu suurendada kõikides Balkani riikides, kuid tundub huvitavam analüüsida just Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia perspektiive ning teisalt ka Montenegro kogemust. Venemaa püüab just seal, Euroopaga veel mitte integreerunud endise Jugoslaavia aladel, võrdlemisi miniatuursel väljal, mängida samasugust mängu – kas olete meiega või läänega – nagu Ukraina, Gruusia, Moldova ja teiste endisest nõukogude impeeriumist võrsunud riikidega.

Serbia kui Moskva peamine mõjuagent

Serbia täitis endises Jugoslaavias laias laastus samasugust rolli kui Venemaa Nõukogude Liidus. Serbia ja Venemaa, nagu ka serblaste ja venelaste puhul leiab palju silmatorkavaid sarnasusi. Moskva ja (natsionalistliku) Belgradi mõttemaailmad langevad paljuski kokku – mõlemat vaevab “rahvusvabariikidest” koosnenud impeeriumi kaotamise nostalgia, paljud venelased ja serblased elavad endiselt mitteintegreerumise või eraldumise lainel naaberriikides ning mõlemas riigis valitsevad läänevastased tunded, kuivõrd lääneriigid olevat neid hingepõhjani solvanud ja alandanud. Serblastel on hästi meeles, kui NATO riigid pommitasid Belgradi 24. märtsist kuni 11. juunini 1999. aastal. Surma sai pea 500 serblast ning Belgradi sillad varisesid.

Siinjuures tasub meenutada Venemaa propagandatelekanali RT peatoimetaja Margarita Simonjani hiljuti antud intervjuud New York Timesile, milles ta ütles: “Teie (USA – K.S.) pommitasite meie vendi ja õdesid ilma loata (NATO sõjaliseks tegevuseks Serbias puudus Venemaa veto tõttu ÜRO mandaat – K.S.) ja põhjuseta (Venemaa ja Serbia siiani eitavad albaanlaste massilist tapmist 1999. aastal – K.S.) ning ühel päeval te kaotasite Venemaa (seni olevat Venemaa justkui püsinud läänelikul lainel ning püüdnud olla sõbralik – K.S.).” Mõistagi, Venemaa ei osalenud aprillis 1999 ehk keset NATO pommituskampaaniat toimunud alliansi tippkohtumisel Washingtonis. Peatselt tõusis Kremlis võimule Vladimir Putin, kuid tema hingesugulane Belgradis, Slobodan Milošević, pidi võimu loovutama oktoobris 2000 Vojislav Koštunicale ning küllalt kiiresti Haagi teed jalge alla võtma, kus ta surma tõttu jäi lõpuks Rahvusvahelises Kriminaalkohtus süüdi mõistmata. Sellest ajast saadik ei pea Venemaa üldse enam vaeva nägema, et Serbia natsionalistidega – ja isegi küllalt mõõdukate serblastega – ühist keelt leida.

Venemaa ja Serbia toetavad teineteist poliitiliselt. Mõlemad riigid on väga tundlikud oma territoriaalse terviklikkuse suhtes (Venemaa pidas selle nimel kaks verist sõda Tšetšeenias), kuid samas nad ei hoidu naaberriikide territooriumeid ihalemast, kui nad arvavad, et neil on selleks õigust. Kosovo eraldumine oli Serbiale väga valulik ning Venemaa seisis (ning seisab siiani) selle vastu. Venemaa blokeerib jätkuvalt Kosovo astumist ÜRO-sse ning on kasutanud lääneriikide Kosovo iseseisvuse tunnustamist “argumendina” Gruusia vastase agressiooni õigustamiseks, mille tulemusena Abhaasia ja Lõuna-Osseetia sisuliselt annekteeriti 2008. aastal. Teiste (ehk Kremli) sõnadega – teie ründasite “illegaalselt” Serbiat ja rebisite tema küljest Kosovo ning meie tegime “sama moodi” Gruusiaga. Lisaks, Venemaa on pannud veto ÜRO resolutsioonile, mis mõistis hukka Bosnia serblaste toime pandud massimõrva Srebrenicas juulis 1995.

Serbia on suurepärane polügoon Venemaa suurriiklike huvide testimiseks. Selle riigi rahutu sisepoliitiline areng viimasel veerandsajandil on pakkunud ideaalseid võimalusi Venemaa pehme jõu avaldamiseks. Belgradi nõrkades riiklikes institutsioonides, mis liiguvad väga aeglaselt demokraatia poole, on hulk üha enam läänest võõrandunud tegelasi, keda Venemaa suudab kergesti mõjutada. Üldine korruptsioon, mis läbib kogu riiklikku süsteemi, on võimaldanud Venemaa mõjuvõimu kasvu nii Serbia strateegilistes majandussektorites kui ka kodaniku ühiskonnas ja massimeedias. Lisaks, Venemaal õnnestub küllalt edukalt ära kasutada Serbia minevikku, et teda demokraatiast ning lääne riikidest ja institutsioonidest eemale peletada, toita pingeid Serbia ja teiste Balkani riikide vahel ning hoida Belgradi Moskva orbiidil. Muide, ka Serbias toimub ajaloo ümberkirjutamine, millega tegeleb samuti Venemaa, kes süüdistab teisi riike karmisõnaliselt selles „surmapatus“. Seda tehakse ilustades ja õigustades Venemaa rolli Serbias ja kogu Balkanil, võttes aluseks slaavi ja õigeusu ühiseid juuri, nagu ka valusaid mälestusi Jugoslaavia lagunemisest.

Serbia on püüdnud siiski väljuda isolatsioonist, sest täielik vastandumine läänele ning panustamine üksnes Venemaale ei ole – pikemas perspektiivis – mõistlik isegi natsionalistide hääli püüdvatele poliitilistele jõududele. Kirjutamata sümboolseks tingimuseks Euroopa Liidu liikmelisuse taotlemiseks kujunes sõjakurjategija Ratko Mladići loovutamine Haagi Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule. Mladić on Haagis alates maist 2016, kuid pole näha märke – nagu ka Venemaa puhul – sellest, et serblased oleksid valmis üles tunnistama ja naaberrahvastelt andeks paluma toime pandud kuritegude eest.

Teisalt, Serbia valitsuse ja ka ühiskonna hoiak erineb märgatavalt teistest Lääne-Balkani riikide omast selles mõttes, et nad usuvad olevat võimalik – ja vajalik – ühtaegu läheneda Venemaale ning liikuda Euroopa Liitu astumise suunas. Belgradi võimud, näiteks eelmise presidendi Boris Tadići ajal, arvasid, et lähedased suhted Venemaaga on loomulikud (vaatamata mistahes arengutele, eriti praeguse vastuseisu tingimustes) ka Euroopa Liidu sees, mistõttu ei nähtud vajadust teha kompromisse kummalgi suunal.

Välisriikide poliitilised vaatlejad on paljuski eriarvamusel, kas Serbia praegune president Aleksandar Vučić kaldub lääne või pigem Venemaa poole. Ilmselt oleks paslikum võtta meest mitte sõnast, vaid sabast ehk arvestada tema tegusid. Väliselt püüab Vučić jätta muljet, et ta soovib tuua Serbiat Euroopa Liidule ja NATO-le lähemale. Samas, ta teeb sõjalist koostööd (sealhulgas relvahanked ja õppused) rohkem Venemaaga, ta pingutab Serbia ajakirjanduse vaigistamise ehk kontrollimise nimel ning ta ei tundu soovivat korruptsiooniga võidelda. Lääneriikide meediakanalid nimetavad vahel Vučići poliitikat “tasakaalustatuks”, kuid see tundub olevat üksnes lääne lepitamine ning tegelikult Venemaale poliitiliselt lähemale nihkumine.

Sellest ajast, kui Serbiast sai Euroopa Liidu ametlik kandidaatriik, on ta sõlminud Venemaaga strateegilise partnerluse kokkuleppe (2013) ning president Putin on külastanud Belgradi. Putin oli lausa aukülaline Belgradis üle pikka aja toimunud suurejoonelisel sõjalisel paraadil, kusjuures visiidi ajastus (oktoober 2014) näitab selgelt Serbia suhtumist Venemaasse ja teisalt läände, arvestades Ukraina tõttu lõõmanud konfrontatsiooni.

Lisaks, Serbia kõrged riigitegelased on kaugelt sagedasemad külalised Moskvas, kus nad kahtlemata tunnevad ennast tähtsana ning bütsantslikust külalislahkusest üle külvatud, kui läänes, kus nad võivad ennast tunda ebamugavalt (andes aru tegelikest edusammudest demokraatia ja reformide edendamises). Eespool mainitud „strateegiline kokkulepe“ võib olla küllalt sisutühi, praktilises mõttes, nagu näiteks Euroopa Liidu pakutud pigem deklaratiivsed assotsiatsiooni või koostöökokkulepped idapartnerluse riikidele, kuid alates 2014. aastast (paralleelselt Ukraina sündmustega ning Vene ja lääne vahelise vastuseisuga) on Serbia ja Venemaa vahelised suhted silmnähtavalt intensiivistunud. See on seotud Serbiale pakutud Euroopaga integreerumise perspektiiviga, kuid Serbia-Vene lähenemine on toimunud mitte ainult Moskva huvides ja pealekäimisel, sest Belgrad on samuti selgelt motiveeritud.

Venemaa kaitseb Serbia vanu positsioone Kosovo küsimuses, kuigi president Vučić on lubanud irdunud riigikesega ning ka siseriiklikult pidada „mõistlikku dialoogi“. Teisalt, Serbia pole küll Krimmi annekteerimist ametlikult tunnustanud (mis ilmselgelt tõmbaks kriipsu EL-i perspektiivile), nagu Nauru või Venezuela, kuid ei ole ka Venemaa vastaste sanktsioonidega ühinenud, mis on märkimisväärne kõrvalekalle Euroopa Liidu kursilt. Serbia pole üldsegi hukka mõistnud Venemaa agressiooni Ukraina vastu, isegi mitte seda sõna (agressioon) suhu võtnud. Pealegi, vabatahtlikud serblased võitlevad Ukraina vastu, õlg õla kõrval Donbassi „separatistidega“ ja Venemaa roheliste mehikestega. Teisel pool rindejoont leiab horvaate …

Venemaa on püüdnud agaralt Serbiat tõmmata sõjalisse koostöösse, et takistada selle riigi lähenemist NATO-le, kuigi serblased suhtuvad NATO-sse pigem umbusklikult või lausa vaenulikult. 64% protsenti Serbia elanikest arvab, et NATO ohustab Serbiat! Serbia sai 2013.a. Venemaa juhitud Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni vaatlejaliikmeks ning on osalenud, jällegi alates 2014. aastast, iga-aastastes kahepoolsetes õppustes koos Venemaaga, nagu ka kolmepoolsetes „Slaavi vendluse“ õppustes koos Venemaa ja Valgevenega.

Serbia relvajõudude relvastus ja varustus on peamiselt Vene ja nõukogude päritoluga või oma enda toodang, kusjuures Venemaa on kahtlemata huvitatud Serbiat jätkuvalt relvastama. Serbia sõltuvust Venemaa relvastusest toidetakse ka lahkete „annetustega“, näiteks 30 lahingutanki T-72S ja 30 lahingu- ja luuresoomukit BRDM-2, mida mullu detsembris lubas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu Serbia peaministrile tarnida käesoleval aastal. Lisaks kuus hävituslennukit Mig 29, mida Serbia saab „tasuta“. Nende lennukite moderniseerimine läheb siiski maksma kuni 230 miljonit eurot.

Makedoonia

Pärast kaks aastat kestnud poliitilist kriisi suudeti juunis 2017 Makedoonias moodustada reformimeelne valitsus, mille eesmärk on NATO ja Euroopa Liiduga liitumine. Samal ajal sai Montenegrost Põhja-Atlandi alliansi kõige uuem liige, kui selle piinarikka protsessi algusest oli möödunud kümme aastat.

Venemaa eriteenistused on tegutsenud viimasel aastakümnel väga agaralt, et takistada mõlema riigi NATO-ga liitumise perspektiivi. Makedoonia puhul, kes oleks võinud saada alliansi liikmeks juba varem koos Albaania ja Horvaatiaga, on Venemaale abiks Kreeka, kes pani oma veto NATO-s, kuivõrd talle ikka veel ei meeldi naaberriigi nimi. Makedoonias tegutsevad agaralt Venemaa eriteenistused ja propagandakanalid, et külvata sisepoliitilisi erimeelsusi – toetades läänevastaseid ja venemeelseid natsionaliste – ning mõjutada negatiivselt avalikku arvamust NATO ja Euroopa Liidu kohta. Sellele järeldusele jõudsid mitu organisatsiooni, lekkinud luureandmete ja muude allikate põhjal.

Makedoonia üks olulisemaid poliitilisi mängijaid on albaania rahvusvähemus (umbes ¼ riigi elanikkonnast), kes taotleb kõrgendatud autonoomiat ning on varem riiki viinud kodusõja puhkemise äärele. Venemaa ja Serbia ongi ära kasutanud kõik võimalused Makedoonia peamiste poliitiliste parteide ja ka albaanlaste vaheliste jagelemiste eskaleerimiseks, jaga ja valitse põhimõttel. Kohalikel poliitilistel jõududel lihtsalt ei ole rohkem jaksu keskenduda Euroopa Liidule ja NATO-le, rääkimata vajaliku ühtse rinde või soliidse enamuse moodustamisest.

Venemaa tegevus Makedoonias on täiesti klassikaline, arvestades päevavalgele tulnud luuredokumentides sisalduvat: Skopje saatkonnas koordineerivad tegevust kolm SVR-i (Venemaa välisluureteenistuse) agenti, kes alluvad oma „regionaalsele keskusele“ Belgradis, koostöös nelja GRU (Venemaa sõjalise luure) töötajaga Bulgaaria pealinnas Sofias. Lisaks, Skopjes tegutsevad Venemaa riikliku uudisteagentuuri TASS korrespondendid ning Rossotrudnitšestvo töötajad.
Maagaas on Venemaa jaoks oluline välispoliitiline instrument. Makedoonia keskne asukoht Balkanil – kust kaudu kulgevad ka mitu gaasitorujuhet – on tinginud Venemaa kõrgendatud huvi. Eelmisel aastal ehitas Vene firma Stroitransgaz uue gaasitrassi esimese lõigu, millega Venemaa kustutas Nõukogude Liidu kunagist võlga Makedooniale (60 miljonit USA dollarit).

Venemaa toetab selgelt Makedoonia natsionalistlikku poliitikut Nikola Gruevskit, kes pidi 2015. aastal poliitilise kriisi tõttu tagasi astuma. Maikuus 2017, parlamendivalimiste järel, tuli siiski võimule opositsiooniline sotsiaaldemokraatlik partei, eesotsas Zoran Zaeviga, kes tõi valitsusse ka kaks albaanlaste parteid. Valimiste eelne aeg oli väga tormiline, natsionalistlikud protestijad ründasid parlamendihoonet. Valimiste järel süüdistas Venemaa Euroopa Liitu ja USA-d „sekkumises“ Makedoonia valimistes ja koguni „Suur-Albaania projekti“ toetamises ehk riigi territoriaalse terviklikkuse lõhkumises.

Lisaks, Venemaa on asutanud Makedoonias vähemalt 30 „sõprusühingut“, mis aktiivselt propageerivad panslavismi, õigeusule toetuvat „vendlust“ ning läänevastasust. Ei maksa siis imestada, et Makedoonia ei ühinenud Euroopa Liidu Venemaa-vastaste sanktsioonidega alates 2014, põhjendades oma otsust „majanduslike tagasilöökidega“.

Montenegro

Juulis 2017 algas Kosovo pealinnas Prištinas kohtuprotsess koguni 14 tegelase vastu, keda süüdistatakse riigipöörde ning peaministri Milo Đukanovići mõrvamiskatse korraldamises. Venemeelsed opositsiooni erakonnad ning – mõistagi – Venemaa eitavad süüdistusi, vaatamata küllalt veenvale kogutud materjalile ehk tõenditele. Venemaa on seda enam närviline, et ta lõpuks ei suutnud ära hoida Montenegro liitumist NATO-ga ning kaotas isegi teoreetilise võimaluse luua endale (Musta mere laevastikule) tugibaasi Aadria meres, sarnaselt Tartousile Süürias.
Kahel viimasel aastal toimusid Montenegros opositsioonilise (ja venemeelse) „Demokraatliku Rinde“ meeleavaldused, mis tekitasid sügavat poliitilist kriisi. Venemaa püüdis korraga destabiliseerida Montenegrot ja Makedooniat. Venemaa suursaadik Makedoonias olevatki otse välja öelnud kohaliku välisministeeriumi kõrgele ametnikule, et Kremli eesmärk on „luua (Lääne-Balkanil) sõjaliselt neutraalsete riikide vöönd“.

Montenegrol on õnnestunud liituda NATO-ga – mida mõned kriitilised vaatlejad peavad korrumpeerunud Đukanovići võiduks, kes kasutas osavalt Venemaaga hirmutamise taktikat – kuid Kreml nähtavasti ei loobu katsetest teda mõjutada. Seda enam, et Venemaa tunnetab erilist ajaloolist ja kultuurilist sidet Montenegroga ning ta on seal palju investeerinud – 4200-st välismaalastele või välisriikidele kuuluvast firmast on kolmandik Venemaa kontrolli all.

Bosnia-Hertsegoviina

See riik koosneb formaalselt kahest üksusest, Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioonist – kus elavad moslemid ja horvaadid – ning serblaste etniliselt pea täielikult puhastatud Republika Srpskast. Vähe sellest, et riik on niigi nende kahe vaenuliku üksuse piire mööda lõhestatud ning Republika Srpskal on Belgradi ja Moskva tugev poliitiline ja sõjaline toetus, Venemaa püüab nüüd kiilu lüüa ka horvaatide ja moslemite vahele, meelitades horvaatide liidrit Dragan Covicit enda poolele.

Bosnia ja Hertsegoviina keskvalitsus, kuid mitte Republika Srpska, püüab läheneda Euroopa Liidule, kuigi NATO liitumise taotlemise kohta pole Sarajevos veel otsust tehtud. Edasiminekut teeb raskeks serblaste korrumpeerunud poliitiliste ja sõjaliste liidrite tegevus, kes saavad Serbialt ja Venemaalt „laenu“ ning on seotud mitmesuguste majanduslikult kahtlaste, kuid poliitiliselt sobivate äridega. Venemaa on isegi välja õpetanud Republika Srpska eriüksusi ehk spetsnazi.

Republika Srpska president Milorad Dodik on ähvardanud korraldada iseseisvusreferendumi, mis rikub selgelt 1995. aasta Daytoni kokkulepet, kuid tal on selles president Putini toetus. See on veel üks oluline mõjutushoob, millega võib Bosnia ja Hertsegoviinat destabiliseerida ning läände mineku rajalt maha võtta. Rahastamise skeem on samuti lihtne – näiteks Venemaa maksis tagasi 125 miljonit dollarit, mis oli Nõukogude Liidu võlg Bosnia ja Hertsegoviinale, kuid suurem osa sellest läks serblastele ehk Dodikile. Kindlasti pakuti meelehead ka horvaatide presidendile Covicile.

Selleks, et Bosnia ja Hertsegoviina täidaks kõige põhilisemad tingimused NATO liikmelisuse taotlemiseks, peavad tal olema relvajõud, mis on keskvalitsuse ehk Sarajevo kontrolli all. Just selle eesmärgi vastu töötab Republika Srpska, kes ei ole mingil juhul nõus allutama oma relvastatud üksuseid Sarajevole. Seega, Bosnia ja Hertsegoviina perspektiivid liikuda Euroopa Liidu ja NATO suunas tunduvad olevat blokeeritud.

Kokkuvõte

Balkan on olnud läbi ajaloo rahutu piirkond. Euroopa Liit ja sellega ühinemine, varem või hiljem, annaks võimaluse Makedooniale, Bosnia ja Hertsegoviinale, kuid ka Serbiale ja Kosovole (mõistagi ka Montenegrole) poliitiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt areneda, elada rahus ning vaenukirved maha matta. Tundub, et Venemaale selline perspektiiv ei ole sugugi meeltmööda, sest Kreml on käised üles keeranud ning peab lääne vastu täiemahulist käsilassõda nii endise Nõukogude Liidu kui ka endise Jugoslaavia aladel. Korruptsioonist läbi imbunud lõunaslaavlaste riigid, mille elanikud on suuresti läänes pettunud või selle vastu vaenulikud, on soodne pinnas Kremli poliitika elluviimiseks. Need riigid, vaatamata nende otsustamatusele, paljudele probleemidele ja Venemaa mõjule, ei tohi muutuda – Türgi kombel – Euroopa Liidu alaliseks ukse taha jääjaks.