Teadlased: ülekaalulisuse kahjulikku mõju on ilmselt alahinnatud

Viimastel aastatel on ilmunud mitmeid teadusuuringuid, mis väidavad, et kehamassiindeksi (ingl Body Mass Index, BMI) arvestuses on kõige tervislikum olla väikeses ülekaalus. Nüüd seavad Bristoli ülikooli teadlased selle seose kahtluse alla.

Bristoli ülikooli teadlased ütlevad, et seesuguste järelduste puhul - justkui oleks kerge ülekaal tervislik - on probleem andmete valesti tõlgendamises. Seoseid BMI ja inimese eluviiside tervislikkuse vahel on loodud liiga kergekäeliselt.

„Leidsime, et varasemad uuringud on alahinnanud ülekaalu mõju suremusele,“ ütles statistik-epidemoloog David Carslake. „Meie avastused toetavad seda, et tervislik kehamassiindeks võiks jääda 18,5 ja 25 vahele.“

BMI väljaselgitamiseks jagatakse täiskasvanu kehakaal kilogrammides tema pikkuse ruuduga meetrites. Praeguse süsteemi järgi tähendab alla 18, 5 jääv BMI alakaalu, vahemikku 19-24,9 jääv BMI on tervislik, 25-29,9 tähendab ülekaalu ja 30-39,9 juba rasvumist.

Nagu öeldud, on viimasel ajal on mõningad uuringutulemused näidanud, et inimesed, kelle BMI näitab ülekaalu, elavad kauem. Sellest omakorda on tehtud järeldusi, et ülekaal on tervislik ja justkui kõige normaalsem kehakaal, mis üldse olemas olla saab.

Carslake ja ta tiim ütlevad aga, et probleem on selles, et selliste suure valimiga uuringute puhul ei pruugi tegelikult tervislikku vahemikku jääva kehamassiindeksiga inimeste üldine elustiil kuigi tervislik olla. Vähe sellest, nende kehakaal võib olla madalam seetõttu, et neil on mõni haigus või tervistkahjustav komme, näiteks suitsetamine. See tähendab, et mõned kõhnad inimesed võivad olla kõhnad põhjustel, mis lõpuks lausa hauda viivad. See tähendab, et pelgalt BMIst tuleb inimese elu tervislikkuse hindamisel kaugemale vaadata.

Carslake ja ta kolleegid analüüsisid ja võrdlesid vanemate kehamassiindeksid ja suremust nende täiskasvanud laste omadega. Analüüsiti kokku umbes 30 000 emast ja lapsest koosnenud paari ja 30 000 isast ja lapsest koosnenud paari. Kõik inimesed, keda vaadeldi, olid pärit Norrast. Lapsed olid kaasatud seepärast, et vanemate ja laste kehakaalu ning BMI vahel on selged seosed, mille põhjustavad nii pärilikkus kui ka sarnane keskkond. Teisisõnu võib lapse BMI viidata sellele, missugune lapsevanema BMI võiks olla, juhul, kui seda ei mõjutaks näiteks erinevad haigused.

Andmeid niimoodi vaadeldes selgus, et teistes uuringutes leiduvad väited madala BMI kahjulikkusest ei pidanud enam sel määral paika. Kõrge BMI kahjulikud mõjud osutusid aga suuremateks.

Muidugi on ka see jälle lihtsalt üks uuring paljude seast, nendib ScienceAlert. Kuid samas on see heaks näiteks sellest, kuidas mõningaid järeldusi ehk teinekord liiga lihtsalt tehakse.

Uuringutulemused ilmusid ajakirjas the International Journal of Epidemiology.