Võtab jalad nõrgaks. On üks kemikaal, mis tekitab nii räiget haisu, et see on suisa tervisele ohtlik
1960. aastate algupoolel asus Dresdeni tehnikaülikooli professor Roland Mayer otsima praktilisi viise tioketoonideks nimetatavate aromaatsete, väävlipõhiste keemiliste ühendite tootmiseks.
Otsingute käigus laboris loodud kemikaalidest üks oli eriti ninnatorkav. „Meil õnnestus esmakordselt [teistsuguse meetodiga] isoleerida monomeerset tioatsetooni,“ kirjutas Mayer. „Selle ebastabiilse punase õli lõhn on tõepoolest sõnulkirjeldamatu.“
Farmakokeemik Derek Lowe’i sõnul on see, mida Mayer tol päeval nuusutas, üks eemaletõukavamaid lõhnu, millega inimkond kunagi kokku on puutunud.
„See ei tee küll muud kui haiseb, aga täiesti halastamatult ja väljakannatamatult. Allatuult jäävad ilmsüütud inimesed tänaval hakkavad seda tundes vaaruma, haaravad kõhust kinni ja põgenevad õuduses. Hais on nii vänge, et inimesed kahtlustavad selle taga ebamaiseid jõude.“
See ei ole tõepoolest liialdus. 1889. aastal üritas üks tehas Saksamaal Freibergis tioatsetooni toota. Tulemuseks oli räige lehk, mis levis kiiresti üle suure osa linnast, põhjustades minestamist, oksendamist ja elanike paanilist evakueerumist.
Kui Briti uurijad Victor Burnop ja Kenneth Latham 1967. aastal tioketoonide baasil uusi polümeere luua proovisid, mattis samasugune õudne hais sekundiks kogemata avanenud pudelist välja pääsenuna endasse Esso uurimiskeskuse ja levis sellest mitmesaja meetri kaugusele.
Põhjused, miks tioatsetooni lõhn meile nii vastumeelne tundub, pole päris selged. Väga tõenäoliselt on peasüüdlaseks väävel. Orgaanilised väävliühendid on vänge, tülgastava leha poolest kurikuulsad, kuid küsimus, miks tioatsetoon neist oluliselt hullemini haiseb, on siiamaani vaieldav.
Arvata on, et keemikute poolest võibki see — igati arusaadavatel põhjustel — vastamata jääda.
