Tyrannosaurus rexi tillukesed esijäsemed võisid olla tegelikult tõelised surmarelvad

Vägeva keha, sambalaadsete tagajalgade ja võimsate lõugadega kiskjasauruse tillukesed, pealtnäha isegi koomiliselt väetid esijäsemed on teadlastele pikka aega küsimusi pakkunud. Milleks miljoneid aastaid tagasi elanud loom neid kasutada võis? Ja kas ta neid üldse kasutas?

Paleontoloog Steven Stanley Hawaii ülikoolist Manoas on nüüd seisukohal, et Tyrannosaurus rexi meetripikkused esikäpad olid küll looma ülejäänud kehaga võrreldes tõepoolest miniatuursed, kuid neid võis saurus kasutada nurka aetud saagi justkui kirvega raiumiseks.

Seni on kaua arvatud, et sauruse esikäpad olid pigem rudimendid - pisikesed jäänukid, mälestus Tryannosaurus rexi kaugetest esivanematest, mil tegelikku ja praktilist kasutust polnud. Stanley ütleb aga, et esikäppade rolli on alahinnatud.

Ameerika geoloogiaühingu aastakonverentsil esitletud uuringus teatab ta, et pisikesed käpad olid just parasjagu pikad ja ulatusid just nii õigele kaugusele, et saakloomale lähedale jõudnuna oli Tyrannosaurusel mugav ohvrit korralikult justkui kahe terariistaga räsida, raiuda ja lõikuda.

"Lühikesed, tugevad jäsemed ja võimsad küünised võimaldasid Tyrannosaurusel - oli ta siis saakloomale selga hüpanud või hoidis seda oma lõugade vahel - lüüa kahe esikäpaga saagi kehasse korraga neli meetripikkust või pikematki haava, mis olid mitmed sentimeetri sügavused," ütles Stanley. "Ja ta võis niimoodi teha mitmeid kordi järjest ja väga lühikese aja jooksul."

Stanley teooriat toetab see, et nagu sauruse luudest nähtub, olid lühikesed esijäsemed väga tugevad ja robustsed, samuti oli sauruse kaarnaluu (see on üks põhilisi õlavöötme luid lindudel, kaladel, roomajail ja kahepaikseil) tõeliselt suur. Ja kaks kümne sentimeetri pikkust sirpi meenutavat küünist mõlemal käpal tähendasid seda, et saaklooma rebestamisel ja tükkideks kiskumisel sai ta selleks kasutada märksa rohkem survet kui oleks olnud võimalik näiteks kolme küünisega. Üldiselt oli teropoodidel ehk kahel jalal kõndivail lihasööjaist saurustel kolm küünist.

Saaklooma lõikumine küünistega oli teiste teropoodide seas tavaline, ütles Stanley - seega, miks poleks pidanud ka Tyrannosaurus rex selliste relvade olemasolul neid mitte kasutama?

Paistab aga, et aegamööda esijäsemete tähtsus kahanes, kuna evolutsiooniliselt muutusid need üha pisemaks.

Teised teadlased on aga Stanley väidete osas kahtleval seisukohal. "Selleks, et esijäsemeid kasutada, oleks Tyrannosaurus pidanud oma rinna praktiliselt saaklooma vastu suruma," ütles paleontoloog Thomas Holtz Marylandi ülikoolist National Geographicule. Samas oli ta nõus, et näiteks nooremad loomad võisid Stanley kirjeldatud manöövrit rohkem kasutada.

Ilmselt jätkub arutelu tillukeste jäsemete üle veel kauaks. Varem on muuhulgas pakutud, et Tyrannosaurused võisid neid kasutada paaritumisel, et partnerist kinni hoida.