"Põrgulik Nell", viimane Ühendkuningriigis süüdimõistetud nõid. See juhtus üllatavalt hiljuti
Tuntust kogus ta aga ka arvatava võime poolest suhelda vaimudega ja selle poolest, et nood teda sageli külastasid.
16. eluaastal pärast rasedaks jäämist isakodust välja heidetuna astus ta abiellu pühendunud spiritualisti Harry Duncaniga, kes ta võimetesse uskus.
Ohtralt ohvreid nõudnud Esimese maailmasõja järellainetuses oli surnutega suhtlemine meediumide vahendusel tulus äri, niisiis hakkas Helen Duncan meediumiks.
Ta teenis elatist mööda riiki reisides ning korraldades spiritualistide klubides ja kodudes vaimude väljakutsumise seansse, millel osalemise eest ta tasu küsis. Duncan oli lisaks surnute vaimudega suhtlemisele kuulus ka selle poolest, et oskas manada esile nende „ainelisi kehastusi“.
Spiritistlike seansside käigus ilmus Duncani mitmesugustest kehaavaustest välja ebamaist "ektoplasmat"; samuti manas ta nähtavale „vaimudest teejuhtide“ nägude ja kehade tontlikke kujutisi.
1931. aastal jõudis tuntud spiritismiuurija Harry Price’i läbi viidud juurdlus järeldusele, et „ektoplasma“ kujutas endast tegelikult munavalge, rauasoolade ja muude kemikaalidega immutatud marlit, mida Duncan säilitas maos ja oksendas sobival hetkel välja.
„Vaimud“ olid ajakirjadest välja lõigatud pildid ja „spirituaalne käsi“, mis ühe seansi käigus nähtavale ilmus, osutus kummikindaks.
Nood paljastused ei leevendanud aga huvi Duncani spiritismiseansside vastu, nagu ka mitte 1933. aastal toimunud kohtuprotsess ja süüdimõistmine vaimude väljakutsumise võltsimises, mis järgnes sellele, kui üks Duncani vaim-teejuhtidest nimega Peggy osutus vestiks.
Duncani kuulsus ei raugenud. Pärast II maailmasõja algust kasvas nõudlus tema teenuste järele hüppeliselt.
Vaimud pakkusid lohutust keset hirmu ja meeleheidet ning jaganuksid vahetevahel nagu isegi teavet, mis murdis läbi valitsuse kehtestatud saladuseloorist, muu hulgas näiteks laeva HMS Broadwater uppumise kohta 1941. aastal. See sai Duncanile saatuslikuks.
Kui algasid ettevalmistused sissetungiks okupeeritud Prantsusmaale, otsustas Briti valitsus tegutseda. 1941. a jaanuaris korraldasid politseijõud ühele ta seanssidest haarangu ning vahistasid Duncani ja kolm tema klienti.
Talle esitati süüdistus hulkurlusevastase seaduse (ingl Vagrancy Act) neljanda lõike rikkumises, mida rakendati toona sageli saatuse ennustamise, astroloogia ja spiritualismiga seotud süütegude karistamiseks.
Reeglina määrati nende rikkumiste eest karistuseks rahatrahv. Duncani juhtum oli aga eriline: ametivõimud tahtsid, et ta jõuaks kindlasti trellide taha. Märtsis esitati Duncanile süüdistus „vandenõus rikkuda 1735. aasta nõidumisvastast seadust“ (ingl Witchcraft Act) — esimene sedalaadi süüdistus rohkem kui saja aasta jooksul.
Hoolimata ähvardavast kõlast ei olnud nõidumisvastane seadus mõeldud tõeliste nõidade süüdistamiseks, vaid selliste inimeste karistamiseks, kes nõiavõimeid üksnes teesklesid.
Kohtuprotsessi ajal, mida ajakirjandus laialdaselt kajastas, süüdistati Duncanit selles, et ta „teeskles inimeste vaimude väljakutsumist“, nii et „surnud isikute vaimud paistsid end ilmutavat“.
Duncani advokaat, ise ka spiritualist, üritas teda kaitsta tõestades, et meedium ei tegele teesklusega. Ta kutsus kohale üle 40 tunnistaja, kes olid tema võimeid ise kogenud, ja pakkus välja isegi spiritistliku seansi korraldamist vandekohtunike osavõtul (millest nood keeldusid).
Kaitsja töö jäi tulemusetuks ning Duncanile määrati karistuseks üheksa kuu pikkune vangistus Põhja-Londoni Holloway naistevanglas. Ta on viimane inimene, kes selle seaduse alusel Ühendkuningriigis süüdi mõisteti.
Toonane peaminister Winston Churchill pidas Duncani süüdimõistmist „iganenud narruseks“. Mõnede teadete kohaselt olla ta naist isegi vanglas külastanud. 1951. aastal kuulutas Churchill 200 aastat vana nõidumisvastase seaduse kehtetuks, kuid otsus, mille alusel Duncan süüdi mõisteti, jäi siiski kehtima.
Duncan suri viis aastat hiljem, veidi pärast järjekordset politseihaarangut. Tänase päevani näevad ta perekonnaliikmed ja teised vaeva tema maine puhtakspesemisega.
