VIDEO: nii sirguvad kanged Saare naised

Üheks suurimaks Estlandi fänniks on kindlasti minu seitsme aastane tütar. Iga kord, kui kalalt koju jõuan, on just tema see, kes uurib, kas ma püüdsin ka mõne suure juraka kinni ja millal ma tema ükskord kalale kaasa võtan, kirjutab Meelis Estlandi blogis.

Olen pidanud teda siiani natuke liiga väikeseks ja mõtlesin igasugu vabandusi välja, miks ma teda kaasa ei saa võtta. Lõpuks olid mul vabandused otsas ja peale järjekordset sooviavaldust kalale tulla andsin talle oma vana spinningu, lõin kaks vaia paraja vahega maasse ja ütlesin: „Kui sa siit märgi juurest teiseni välja viskad, siis saad merele kaasa.“ Võtsin landil konksud küljest ja näitasin ette, kuidas asi käib. Pean tunnistama, et algul edenes tal harjutamine üsna visalt, küll ununes look peale, küll keerdus nöör ümber spinningu otsa ja kauguse asemel tahtis lant pigem kõrgustesse lennata. Aga järjekindlus viis sihile ja peale nädalast harjutamist toimetas ta spinninguga juba üsna vilunult ja minu ette antud vahemaa ületati üheksal korral kümnest. Nüüd ei saanud ma enam keelduda ja peale koolipäeva lõppu pakkisime asjad ja läksime esimest korda koos kalale.

Sättisin tütre paadininasse istuma, avasin landikohvri ja ütlesin, et samal ajal, kui paadiga püügikohta sõidame, vali omale üks lant. Umbes kümne minuti pärast, kui mootori seiskasin, ei olnud suutnud ta ikkagi veel otsust langetada. (Ise nii väike, aga käitub juba nagu naine smiley). „Ma ei tea, millise ma valin. Mulle meeldib see punase-valge triibuline lant, aga see teine, sinise seljaga, on nii ära näritud, et see vist maitseb kaladele rohkem,“ arutles ta. Lõpuks ta siiski otsustas selle näritud landi kasuks ja saime viimaks püüdma hakata. Peale kolmandat-neljandat viset kilkas ta, et nii raske on kerida ja temal on kala otsas. Asetasin oma spinningu käest ja olin valmis teda vajadusel aitama, kuid loomulikult ei olnud tegu kalaga, vaid suure vetikatuustakuga. Tunni jooksul kordus sama lugu vähemalt mustmiljon korda ja lõpuks ma isegi ei reageerinud enam järjekordsele hüüdele kalast, mis tal otsas on. „Tiri-tiri, küll see lahti tuleb,“ ütlesin seljaga tema poole seistes. „Aga issi, nüüd on päriselt kala otsas, keegi ju sikutab vastu!“

Keerasin ringi ja silmitsesin ridva kaardus otsa ja tõesti, selliseid liigutusi teeb ainult kala. Ei teagi, kes rohkem elevil oli, kas tema või mina. Igal juhul hoidsin hinge kinni, kui kala vetikatesse takerdus, sest kartsin, et tütre esimene kala pääseb minema. Paar minutit närvikõdi ja lõpuks sain kalal turjast kinni ja tõstsin ta paati. Kaal näitas 2,6 kg, elu esimeseks spinninguhaugiks pole just paha tulemus. Mäletan, et minu kalamehe karjäär algas ca 0,5 kg-se nolgiga ja kulus üsna mitu aastat enne, kui nii suure kala kätte sain. Rõõmustasime kala üle tükk aega ja siis lausus tütar: „Mul on temast kahju, laseme ta tagasi vette. Äkki tal on kodus pojad, kes teda ootavad.“ Eks tütar ju teab, et ka issi ei too kõiki kalu koju ja laseb enamuse tagasi vette. Olin tema otsuse üle uhke ja ei hakanud minagi talle seletama, et tõenäoliselt pistaks see kala hea meelega oma pojad esimesel võimalusel nahka.

Nii et kallid lapsevanemad, võtke oma lapsed kalale kaasa, eks nendega algul parajalt mässamist on, aga kust nad ikka muidu õpivad, kui mitte teie käest. Laske neil tegeleda päris asjadega, muidu nad hakkavadki nutitelefonis pokemone püüdma.

Vaata videot siit.