Miks ämblikke hoida tasub ja kuidas nad osavalt saaki kütivad
Kärbsed ja täid on kogu maailmas ühed hullemad kahjurid. Näiteks laialt levinud toakärbes võib kanda salmonella-, tüüfuse- või koolerabakterit, mis kandub ka inimestele, kui kärbes kõnnib meie toiduainetel, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Õnneks on paljude ämblikuliikide lemmiktoit just kärbsed ja täid. Kärbsed – need lendavad tüütused – ei näe ämblike peent võrguniiti.
Üks rafineeritumaid lõkse on aga Saaremaalgi elaval ämblikul Hyptiotes paradoxus. Tema võrk on kolmnurkne ning pingule tõmmatud signaalniidiga, mille otsa hoiab ämblik, kes on ise kinnitunud teise, võrgunäsadest tuleva niidi külge.
Kui putukas satub võrguga kontakti, hakkab ämblik signaalniiti kord järele andma, kord pingutama, kuni saak on viimaks võrku mähitud. Pärast edukat jahti ehitab ämblik võrgu uuesti üles.
Sääsed on aga hüpikämbliklaste eelistatud saak. See suur ämblikurühm eristub selle poolest, et ei koo võrku. Selle asemel jahivad nad aktiivselt saaki ja viskuvad sellele peale, kui jõuavad piisavalt lähedale.
Hüpikämbliklased on nii kiired, et suudavad püüda isegi lendavaid sääski. Kuna ämblikel ei ole jalgadel suuri lihaseid, millega end hüppel ära tõugata, tõstavad nad vahetult enne hüpet vererõhku jalgades, nii et need löövad suure jõuga end sirgu. Niiviisi suudavad hüpikämbliklased hüpata oma pikkusest kordi kõrgemale ja kaugemale.
Maskeerumise maailmameistrid aga krabiämbliklased. Nad ei koo võrku, vaid varitsevad saaki lillelehtede vahel, sulades nende värvusega ühte. Mõni liik suudab lille värvuse järgi isegi oma värvust muuta.
Eriti kavala taktika on välja arendanud krabiämbliklased perekonnast Phrynarachne. Nad koovad lehtede pinnale võrgendkatte, mille keskele ise asuvad, nii et ülalt vaadates meenutavad nad linnu väljaheidet. See pole üksnes maskeering, vaid on ka peibutis: need ämblikud levitavad ahvatlevat väljaheitelõhna.
Loe Imelise Teaduse novembrinumbrist lähemalt ämblike suurepärastest omadustest!