Uus meetod: akustilised gravilained aitavad leida vetevalda kadunud objekte
Ühendkuningriigis Walesis tegutseva Cardiffi ülikooli uurijate loodud meetod hõlmab allveemikrofonide e hüdrofonide kasutamist, millega püütakse objekti kohtumisel merepinnaga tekkinud veealuseid helilaineid.
Uurijad usuvad, et uue meetodi abil võiks olla võimalik leida ookeani sattunud meteoriite, satelliite ja ka lennumasinate osi. Samuti võiks sellega määrata veealuste plahvatuste, maalihete või merepõhja-maavärinate toimumiskohti.
Teadusajakirjas Scientific Reports hiljuti esitletud uus meetod rajaneb akustiliste gravitatsioonilainete (ingl AGW; acoustic gravity wave) mõõtmisel. Akustilised gravilained on looduslikud helilained, mis liiguvad ookeani süvaveekihtides helikiirusel ja võivad levida tuhandete meetrite sügavusel merepinna all. Heli-gravilainete pikkus võib küündida sadade kilomeetriteni. Arvatakse, et mõned merelised eluvormid nagu plankton, kes vastuvoolu ujumisega hakkama ei saa, liiklevad selliste helilainete tõukel ja suudavad tänu sellele paremini toitu leida.
Merepinda tabades tekitab iga objekt järsu veerõhu-muutuse, millest heli-gravilained tekivadki.
Katsemeetod: kerad paaki
Uurimuse esimeses etapis kukutas teadlaste töörühm veega täidetud paaki eri kauguselt ja kõrguselt 18 kera ning mõõtis hüdrofoniga visete tulemusel tekkinud heli-gravilaineid.
Seejärel analüüsisid uurijad Austraalia lääneranniku lähistel hüdrofonidega salvestatud tundidepikkuseid ülesvõtteid. Neid hüdrofone hoiab veealuste tuumaplahvatuste registreerimise eesmärgil käigus üldise tuumakatsetuste keelustamise lepingu organisatsioon CTBTO, kuid sama hästi saab neid rakendada heli-gravilaine-signaalide tuvastamiseks.
Sel moel kogutud andmete toel õnnestus uurijail oma meetodi edukuse kinnitamiseks arvutada välja India ookeanis hiljuti toimunud maavärinate ilmnemise täpsed ajad ja kohad.
„Kõikjale meie ookeanidesse paigaldatud olemasolevate andurite kasutamise ja süvaookeani-helilainete signatuuride peilimise abil oleme avastanud täiesti uue viisi merepinda mõjutavate objektide asukohtade määramiseks,“ selgitas Cardiffi ülikooli matemaatikateaduskonna doktor Usama Kadri. „Nende akustiliste gravitatsioonilainete seiramine avab terve hulga võimalusi langevate meteoriitide leidmisest maa- ja lumelihete, tormilainetuste, tsunamide ja nn tapjalainete (ingl rogue wave) asukohtade tuvastamiseni.“
Kas saabub selgus MH370 loosse?
Ülikooli töörühm läks veelgi kaugemale ja analüüsis andmeid, mille olid samad hüdrofonid salvestanud 2014. aasta 18. märtsil — päeval, mil Malaysia Airlines’i lend MH370 India ookeani lõunapiirkonna kohal ära kadus.
Maailmaaja järgi südaöö ja kella kahe vahelt, mil lennuk arvatakse kaduma läinud olevat, leiti MH370 arvatavalt lennutrajektoorilt kaks „märkimisväärselt nõrka signaali“, mille põhjal määrati suhteliselt suure pindalaga piirkond, kus miski võis tõenäoliselt merre kukkuda.
„Meie uurimuse esialgseks ajendiks oli soov saada rohkem teada lennu MH370 saatusest, milleks kasutasime selliseid andmeanalüüsi-tehnikaid, mis võimaldavad märksa nõrgemaid signaale registreerida ja nende asukohta tuvastada,“ kommenteeris uurimuse kaasautor, Cardiffi ülikooli tehnikateaduskonna doktor Davide Crivelli.
„Ehkki me leidsime kaks punkti, kus lennu MH370 kadumise aja paiku mingid seni tuvastamata objektid ookeani kukkusid, ei saa me vähimagi kindlusega väita, et need kuidagi lennukiga seotud olid,“ selgitas dr Crivelli. „Mida me kindlalt teame, on tõik, et hüdrofonid püüdsid neist piirkondadest kinni märkimisväärselt nõrku signaale ning et meie arvutuste põhjal võib öelda, et need signaalid tähistasid millegi kukkumist India ookeanisse.“
Dr Crivelli kinnitusel on kõik asjassepuutuvad andmed edastatud Austraalia liiklusohutuse ametile. „Loodame, et nii praegu kui ka tulevikus saab seda informatsiooniallikat kasutada lisaks tervele hulgale ametkondade käsutuses olevatele muudele andmetele,“ lisas ta.
