FORTE MÄNGUARVUSTUS | Gran Turismo Sport (PS4): lihvitud sõidusimulaator kannatlikule mängurile
Kui Driveclub oli peale täiendusi ja veaparandusi lõpuks lihtsalt adekvaatne sõidumäng, siis GT Sport on lihvitud teemant algusest peale. Piisab sellest, et olla ka lahe videomäng?
Tegin esimesed sõidud VR-kiivriga. Virtuaalne reaalsus on tegelikult väike osa GT Sporti kogumahust, aga mänguliselt kindlasti oluline ja huvitavaim kõigi nende jaoks, kes PSVR-i omavad.
Siin pakutakse suurt hulka kahe osalejaga (mängija võistleb tehisintellekti vastu) radasid rallielamuseks, aga ka väljapanekut erinevatest sõidukitest, mida sa omad. Viimane on küll üsna kasin kogemus (sõidukite kõrval saab liikuda ning nende tulesid sisse ja välja lülitada), kuid tekitab siiski eheda pärisauto kõrval seismise tunde.
VR-radade pilt ei ole oodatult kaugeltki nii klaar ja detailne kui põhimängul, aga võrreldes uduse, halli ja pikslirohke Driveclub VR-iga, on visuaalne külg selgem, värvikirevam ja tekstiinfo pingutamata loetav.
Väga ilusad on erinevad valgusefektid, näiteks päikeseloojangu ajal sõites laotab päikesevalgus end salongis laiali ja pimestab peeglites veidi silmi. Tasemed ei muutu ka kiiremal liikumisel koledaks, küll võib näiteks tagasivaatepeeglist näha, kuidas paljud tee kõrval asuvad objektid, aga ka silmapiir ja teekate nende aegumisel hetkega olematuks renderdatakse.
VR-sisu pole nii oluline, et see ilmtingimata mängu ostu vaid selle tõttu toetaks, lihtsalt viisakas boonus ja sellena peaks seda ka võtma. Ma ei tea, kui entusiastlik oleks loota, et tootja edaspidi siia lisab, kuigi ruumi oleks küll.
VR-i kõrvale jättes, GT Sport on põhimängu 4K teleril pildis lummavalt puhas (HDR-teleri omanikud saavad siit veel lisapildiilu). Olgu siin siis tegu menüüde, garaažis laisklevate sõidukite, pilvedest läbikumava päikesevalguse või loojangupunetuses taevaga – kõik on kirgas ja sakivaba, värvikirev.
Varahommikused, õhtused või öised sõidud uhkeldavad drastiliselt erinevate valgusoludega. Detailid, nagu radadest laisalt üle lendavad lennukid, või õhus pikeerivad droonid, kuumaõhu-õhupallid ja detailsed panoraamid muudavad kihutamise nauditavamaks.
Samas tundub ümbritsev keskkond ka elutu (animatsioonidetaile on vähevõitu) ja radade kõrval seisvad inimesed mõjuvad isegi aastal 2017 rohkem pappväljalõigete või mannekeenide kui luust ja lihast inimestena.
Mäng töötab stabiilselt ja mingeid ebaühtlusi kaadrisageduses ma vähemalt palja silmaga vaadeldes ei tuvastanud.
Sõites peab arvestama sellega, et GT Sport rõhub realismile ja seega tuleb ära unustada näiteks Burnouti või Forza Horizoni stiilis kihutamine, kus autod jõhkralt põrkuvad või detailideks lagunevad, karistamatult teepeenral või tühermaal kihutatakse, meeletuid hüppeid ning manöövreid sooritatakse.
Ses osas on GT Sport taltsas. Minu meelest liiga taltsas (ja seda on GT seeria alati olnud), aga eks ole siin mängus kaubamärgi muutumatuna hoidmine. Eesmärgiks on teel püsida ning üksikosas puudub isegi purunemismudel.
Põrkuvad autod kõlavad veidi kui raskustega täidetud plastmasskastid ja vaid üksikutel hetkedel, kiiremate sõidukite puhul, tekib ka kiirusetunne. Manööverdamisoskused on olulisemad kui nende puudumisest tulenev kaos teistsugustes rallimängudes.
GT Sport koosneb laias laastus viiest olulisest jaotusest. Siin on üksikmänguks (ainsana võrguühendust mittenõudev) sobiv arkaadosa (mille progress, tõsi küll, toimub siiski vaid siis kui mängukonsool on internetiga ühendatud ja see muudab mängu internetiühenduseta mänguri jaoks, eeldades, et sellised veel kuskil Eestimaa nurgas elutseb, põhimõtteliselt sisutühjaks).
Arkaadosa tasemed avatakse astmeliselt, vastavalt sellele, kuidas mängija tase progresseerub, kuid neid on esialgu saadaval piisavalt, et järsku tasemelukku ei tekiks. Siin on eraldi võistlused, driftikatsed ja aja peale kihutamine, samuti võimalus sõit kasutajapäraseks muuta, eelnevalt mainitud VR-mänguviis ja poolitatud ekraaniga võidusõit. Lisaks kolmeosaline kampaania, mis koosneb sõidukooli katsetest, erinevatest ülesannetest ja ringradadega seotud ülesannetest.
Mänguviis Sport koosneb teatud aja järel korduvatest üritustest. Seda iseloomustab aeglasem progress ja võistluse ootamine. Võimalik on sõita prooviring, mille järel on igal võistlusel reaalajas ooteaeg. Olenevalt võistlusest.
Ühismängu ooteruum Lobby võimaldab luua oma mänguruumi või siis liituda mõne teise omaga. Ka siin on peenhäälestamisvõimalusi väga palju, kuid mängima pääsemine osutus keeruliseks. Loodud ruumiga ei liitunud esialgu piisavalt sõitjaid (kannatamatud kukkusid ootejärjekorrast pidevalt välja) ja mujale sisenedes tuli harilikult enne sõitma pääsemist käimasolevat sõitu jälgida.
Võimalik, et mäng on veel liiga noor, et nende kogemuste põhjal siin hinnangut anda, aga kannatlik peab siin ilmselt edaspidigi olema.
Huvitav osa mängust on Scapes (võimalus väljateenitud ja ostetud autosid suure hulga erinevate fototaustadega siduda). Uhkeid pilte saab väga põhjalikult töödelda, lisades efekte, mängides kaamera peendetailidega, fotosid saab seejärel omakorda jagada ning siis mängurite poolt valmistatud materjaliga tutvuda.
See on väike mängusisene sotsiaalmeedianurk, kus saab kommenteerida, laikida ja meeldinud pilte oma profiilil jagada. Esialgu on see huvitav, kuid kaotab ajapikku osa oma võlust. Fototaustu saab täiendada tasuta allalaaditava lisa abil.
Kõigele lisaks üritab GT Sport karakterit kasvatda. Spordimehelikkus ja spordikultuur au sisse! Perfektsus rajal on oluline. Need on mängu tegijate sõnumid.
Tegelikult ei lubata teatud mänguviise isegi proovida, enne kui mängur on tutvunud videoklippidega, mis selgitavad spordimehelikkuse mõistet ning näitavad ette, kuidas mängur ühismängu ajal käituma ei peaks – ei tohi rajal ühest äärest teise edasi-tagasi sõuda, vastaseid pullina teelt välja puskida või neid muul moel tahtlikult takistada.
Idee on kiiduväärt, kuid reaalsus osutub teistsuguseks mitmel põhjusel. Esiteks on mänguril, kes on kiirema arkaadralliga harjunud, rohkem kibelev päästikusõrm. Teiseks tuleb müksimist paratamatult ette – kitsad pikad teelõigud ja kurvid tekitavad seda isegi siis kui päriselus pärisautodega sõidetakse, madalamate panuste puhul ja mängus nagunii.
Võrgumängu kogemus oligi tegelikult selline, et sisse sõideti kahurikuulina ning paljude radade järsud kurvid muutusid tihti üsna suurteks sõidukite külakuhjadeks. Olin sportlik ja tulemusena kaotasin olulisi kohti. Rikkusin reegleid ja tõusin paremusjärjestuses. Olukord, mida mängu üksikosas väga harva esineb.
Mis perfektsusse puutub, siis edu valem on üles ehitatud praktiliselt sekunditele ja millisekunditele. Mis tähendab seda, et iga vähegi valesti võetud kurv võib näiteks sõidukooli tulemuste tabelis mänguri tulemuseta jätta.
Lisan siia lõpetuseks veel detaile, mis mu tähelepanu köitsid:
* GT Sporti helitaust on peamiselt taltsas, vokaalita palad kohati pühaliku oreooliga, mis sobib hästi mängu sooviga tõsiseltvõetav olla.
* Sõidukitega käib kaasas detailne fotode ja faktidega ilustatud entsüklopeedia.
* Sõidu- ja muud sätted on muudetavad ka radade ajal. Sõite saab peale nende läbimist salvestada ning neid hiljem üle vaadata ja pildistada.
* Põhjalik on erinevate kleebiste loomise, autode visuaalide tuunimise ning kiivri ja sõidurõivastuse kasutajapärastamissüsteem. Kõiki enda poolt loodud kombinatsioone saab samuti jagada.
* Minu suurim probleem GT Sport mänguga? Üksikosa ammendas ennast kiiresti ja progressisein tuli umbes 15 tunni mänguaja järel märgatavalt ette. See ütleb minu kui mänguri kohta üht-teist. Mulle pole vastumeelt Destiny või Diablo grind, aga seda just tänu sellele, et autasusid kukub pidevalt.
Ma arvan, et GT Sport sobibki rohkem neile, kes kavatsevad lõviosa ajast võrgumängule pühendada, sest üksikosa näiliselt kiire saavutuspunktide kogumise protsess peatub peale kolmetasemelise astme esimese otsa saavutamist.
Sealt edasi tuleb juba pühenduda ning autasud, autode, radade ja kleebiste näol on veidi visamad tulema. Mängu enda ja perfektse rallisõidu nautimine on sel hetkel juba olulisema tähtusega kui taseme-grind.
Gran Turismo Sport
Platvorm: PlayStation 4, ka PlayStation VR
Ilmumisaeg: 18. oktoober 2017
Autor: Polyphony Digital / tootja: Sony Interactive Entertainment
