Kes oleks võinud arvata, et Salvador Dali maalidel nähtavat on võimalik esile manada lihtlabase küünelakieemaldiga?

Nagu muud orgaanilised polümeerid, koosnevad ka plastid pikkadest süsinikupõhistest molekulidest, kirjutab LiveScience. See tähendab, et plastmaterjalid ei lahustu vees, kuid orgaanilised lahustid nagu atsetoon võivad neid lammutama hakata.

Vee molekul on polaarne, mis tähendab, et sel on nii negatiivne kui positiivne laeng. Kui vette kallata mõnd muud ühendit, mis koosneb samuti polaarsetest molekulidest - näiteks keedusoola ehk naatriumkloriidi - juhtub see, et veemolekuli negatiivse laenguga osa (hapnik) kinnitub soolas positiivset laengut omava naatriumi külge (naatrium) ja positiivselt laetud vesinikuosakesed soola negatiivse laenguga osakese ehk kloriidi külge. Tulemusena lahustub sool vees.

Pikad plastimolekulid ei ole polaarsed ja seetõttu ei lahustu need vees. Kuid ka atsetoonimolekul ehk (CH3)2CO ei ole polaarne ja seetõttu on sel ainel suhtes mõne polümeeriga üsna iseäralikud võimed - atsetoon suudab molekulidevahelisi sidemeid nõrgestada ja seetõttu hakkavadki plastid atsetooni tõttu sulama. See on ka põhjus, miks atsetooni kasutatakse superliimieemaldajana.