Iidne hoolekanne: hõimlased aitasid haigel ja kurdil neandertallasetaadil kõrge eani elada

Uue uuringu keskmes olev neandertali mees oli elu jooksul saanud mitmeid raskeid vigastusi, kannatas väärarengute käes ja oli kurt. Seetõttu järeldavad teadlased, et hõimlased pidid ta eest hoolitsema, muidu poleks ta enda kohta kõrgesse ikka ehk neljakümnendatesse eluaastatesse välja vedanud.

Analüüs ilmus 20. oktoobril veebiajakirjas PLOS ONE.

Vanuses neljakümne ja viiekümne vahemikku jõudmine oli neandertallaste kontekstis sama, mis tänapäeval umbes kaheksakümneseks elamine.

Vana neandertallase säilmed leidis aastal 1957 Shanidari koopast Iraagi Kurdistanist ameerika arheoloog Ralph Solecki. Mees sai koopa järgi nimeks Shanidar 1.

Shanidar 1 oli õnnetuse tulemusena kaotanud käe kogu küünarvarre ulatuses, lonkas jalatrauma tõttu tõsiselt ning tal oli olnud ka muid vigastusi - näiteks oli ta saanud tugeva löögi vastu üht näopoolt. Ent uuringu kaasautor antropoloogiaprofessor Erik Trinkaus St. Louises asuvast Washingtoni ülikoolist ütleb nüüd, et just kurtusest hoolimata ellujäämine ja vanaks elamine on kõige tähelepanuväärsem. Mees oleks ilma hõimlaste abita kindlasti mõne röövlooma saagiks langenud.

Kui Shanidar 1 muud hädad olid juba varemgi teada, siis uues uuringus kinnitavad Trinkaus ja Sébastien Villotte Prantsusmaa teadusuuringute keskusest, et lisaks neile vohas Shanidar 1 kuulmekanalites luumass, mis viis kuulmise kadumiseni. Mehe kurtus oli varem teadmata.

Kaasautorid ütlevad, et küttide-korilaste elu pleistotseenis oli raskeid väljakutseid täis ja kurdina poleks seal olnud lihtne ellu jääda. Sellest järeldataksegi, et Shanidar 1 vajas märkimisväärset sotsiaalset tuge ja kaaslaste hoolitsust, et kõrgesse ikka elada.

Shanidar 1 pikk eluiga raskuste kiuste tõendab, et neil "palju mustatud arhailistel inimestel" ehk neandertallastel olid siiski põhilised inimlikud jooned olemas, ütlevad autorid.

Uuringuga saab lähemalt tutvuda siin.