Stalin otsis juba 1949. aastal võimalust Soome presidendist Paasikivist lahti saada
Oli aeg, mil eriti nõukogude ajalooteadus rääkis Soomes olnud nn Paasikivi-Kekkose liinist, mis pidi tähistama Moskva ja Helsingi erilisi sõbrasuhteid, mille aluseks oli kahe riigi vaheline Sõpruse-, koostöö ja vastastikuse abiandmise (YYA) leping 1948. aastast, mis kehtis NSV Liidu lagunemiseni välja.
YYA-le kirjutasid alla Soome presidendi Juho Kusti Paasikivi (ametis 1946-1956) esindajana nn rahvademokraadist peaminister Mauno Pekkala ja Stalini nimel NSV Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov 6. aprillil 1948. See leping võimaldas vähemalt läänes näha Soomet täiesti NSV Liidust sõltuva riigina.
Ometi kaotas Pekkala seejärel peaministri ameti ja NSV liidu emissari Andrei Ždanovi doktriini järgi loodud Soome Rahva Demokraatlik Liit (SKDL) jäi järgnenud 16 aastaks opositsiooni. Peaministriks sai kaheks aastaks sotsiaaldemokraat Karl August Fagerholm, kes Moskvale üldse ei meeldinud. Just see, et Fagerholm püüdis kommunistide mõju vähendada, ajas Moskval harja punaseks, president Paasikivi aga toetas avalikult Fagerholmi tegevust.
Teatavasti kuulus Paasikivi ise konservatiivse Rahvusliku Koonderakonna ridadesse, ja oli olnud ka selle partei esimees 1934-1936. Parteina see jõud selgelt Moskvale ei sobinud, kuid kuna Paasikivi oli ainus mõlemale poolele talutav president Soome eesotsas, Moskva siiski talus teda ja hiljem kuulutas tema isiku lausa Moskva-meelse poliitika nurgakiviks.
Kuid Moskvas stalinlikule arhiivile ligi saanud Soome ajaloolised said hiljuti teada, et 1950. aastal tahtis Moskva tõsiselt Soome presidenti välja vahetada. Toonane asevälisminister Andrei Gromõko töötas välja ja esitas 1949. aasta lõpus Stalinile noodimustandi, millega oleks Paasikivit avalikult süüdistatud sõjasüüdlaste amnesteerimises ja nõutud teiste seas ka endise välisministri Väinö Tanneri (sots) väljaandmist kohtupidamiseks NSV Liidus. Väidetavalt olevat "fašistlikud jõud tõmbamas Soomet uude avantüüri NSV Liidu vastu."
Noodikriisid kujunesid edaspidi küll Moskva meetodiks Soome siseasjadesse sekkuda, aga see noot jäi siiski esitamata. Stalin sekkus siiski kahel korral Soome presidendimängu, nurjates esmalt Hertta Kuusineni (Otto Ville Kuusineni tütar) esitamise SKDL presidendikandidaadiks, seejärel Paasikivi ametiaja eriseadusega pikendamise.
Soome sai siiski korraldada vabad presidendivalimised. Valijameestelt sai Paasikivi 1950. aastal 171 häält, Mauno Pekkala 67 ja Maaliidu kandidaat Urho Kaleva Kekkonen 62 häält. Stalin kaalus ka varianti, et Pekkala valijamehed oleks läinud Kekkose selja taha, aga see vangerdus jäi lõpuks tegemata. Paasikivi võis jätkata veel kuus aastat riigipeana.
Kekkonen sai 1950. aastal peaministriks, ja edaspidi rahunes Moskva maha, arvates, et Kekkonen esindab sobivat Moskva-meelset liini, nn Paasikivi-Kekkose liini, nagu pärast Stalini surma kujunes tavaks nimetada.
Kekkonen oli küll Moskva suhtes vastuoluline tegelane. Sõja eel ja ajal oli ta Eesti-meelsete jõudude eestvedajaid, kes kaitses aktiivselt ka nn soomepoiste õigust Soome jääda, kuid sõja lõpus eelistas ta pragmaatilisemat liini ja vähemalt 1948. aastast on teada ka tema kohtumisi Moskva luureagentidega, mis võimaldaks teda pidada Moskva mõjuagendiks.
Kuivõrd ta aga Moskva teenistuses tegelikult oli, on küsitav. Kekkonen oli peaministriks 1950-1953 ja 1954-1956, kusjuures ta põhjendas oma võimul püsimist küll Moskva usaldusega, samas kui kommuniste ikkagi valitsusse ei võtnud. Moskva ei saanud toetuda oma peamistele lemmikutele ja pidi toetuma Kekkosele (ja Paasikivile presidendina).
1956. aastal valiti Kekkonen presidendiks häältega 151:149, ehk napilt võites just Moskvale mitte meeldinud Fagerholmi. Selleks ajaks oli Stalin küll surnud ja Soomel oli lepituse märgiks lubatud liituda Põhjamaade Nõukogu ja ÜRO-ga, tal oli lubatud ka Varssavi paktist välja jääda ja Porkkala sõjaväebaas oli Soomele tagasi antud.Soome mainet oli aga oluliselt parandanud ka Helsingi olümpiamängude korraldamine 1952.
1962. aastal valiti Kekkonen ametisse tagasi just seetõttu, et Moskva oli nn noodikriisi ajal vastaskandidaadid temale välistanud, 1968. aasta valimisteks sai Kekkonen kindlalt oma selja taha ka SKDL-i saadikud. SKDL pidi aga leppima faktiga, et Moskva lemmikuks Soomes polnud mitte ükski kohalik kommunist, vaid hoopis Keskpartei liidrina võimul püsiv Kekkonen.
1970. aastatel hakkas ilmnema juba ka ebakõla Moskva (so Brežnevi) ja Kekkose suhetes, eriti nn Zavidovo infolekke ajal 1972. Kekkonen sai aga mängida kogu maailma lepitajat Helsingi tippkohtumisel 1975. Saksa meediast läks ometi 1977. aastal ringlusse juba ebaviisakam termin Soome Moskva-meelse poliitika kohta - soometumine (finlandisierung).
