Vihma kallab kui oavarrest: Saturni kuu Titani ilm on Maa omale arvatust veel sarnasem

Saturni suurim kaaslane Titan on üks põnevamaid paiku Päikesesüsteemis. See on ainuke taevakeha, millel on tihe lämmastikurikas atmosfäär. Titani pinnal on järved ja taevas pilved - tõsi, mõlemad metaanist. Nüüd on selgunud uusi huvitavaid üksikasju.

Titani hüdroloogiline tsükkel, milles metaan läheb vedelast olekust gaasiliseks ja sellest jälle tagasi vedelaks, meenutab väga meie planeedi veetsüklit. Tõsi, temperatuurid on sootuks teistsugused, madalamad. Metaan on vedelas olekus siis, kui selle temperatuur on alla -182.5 °C.

Hiljuti lõppenud NASA/ESA Cassini-Huygensi missioon, mis sai otsa 15. septembril (tegelikult lõppes otsa lihtsalt Cassini kosmoseaparaadi elu, andmetega jätkub tööd veel kauaks), andis nüüd kuu kohta värsket ilmainfot ja selgus, et Titanil on lisaks pilvedele ka tõelised vihmatormid, rajud. Vihm pole neis tormides veest, vaid taaskord vedelast metaanist koosnev. Kuigi vihmatorme on harva, võivad need sageli muutuda väga äärmuslikuks.

Vihm moodustab uhtekuhikuid

Cassini vaatlusandmeid töödelnud teadlasterühm, kes äsja ajakirjas Nature Geoscience Titani ilma kohta uurimustöö avaldasid, viis läbi erinevaid simulatsioone, et välja selgitada, kui ekstreemsed need Titani ilmasündmused on ning kuidas need Saturni kaaslase pinda mõjutanud on.

Leiti, et mõned metaanirajud on sedavõrd karmid, et need võivad kuu jäist pinda samamoodi muuta nagu meie Maa kivist pinda. Siin mängivad intensiivsed vihmatormid geoloogilistes arengutes olulist rolli. Kui vihmasajud on väga tugevad, võivad tekkivad tugevad vetevoolud kõrgematelt madalamatesse piirkondadesse setteid kanda, mis tekitavad seal omapärase nime ja kujuga lehvikukujulisi pinnavorme - uhtekuhikuid.

Cassini leidis oma radariga tõendeid, et ka Titanil on selliseid pinnavorme, mis omakorda on märk sellest, et kuu pinda võivad mõjutada tugevad vihmavalingud.

Titanit uuriti Cassini-Huygensi abiga aastast 2006 ning selle aja sees leiti palju muudki huvitavat: näiteks avastati, et Titani madaladel laiuskraadidel asuvad valdavalt suured liivaluited, metaanijärved ja -mered paiknevad aga valdavalt kõrgematel laiuskraadidel, eriti polaarpiirkonnas.

Meredele on nimedki antud - Krakeni, Ligeia ja Punga meri - ja nende mõõtmed kaldast kaldani ulatuvad sadadesse kilomeetritesse, metaanikogude sügavus võib aga mõnel puhul küündida mitmesaja meetrini (on kaalutud ka sinna automaatalveelaeva saatmist). Meresid toidavad paljud jõgesid meenutavad kanalid. Lisaks on Titanil veel hulganisti väikesi madalaid, järskude servadega järvi.

Harveyga võrreldavad metaanirajud

Uhtekuhikud asuvad nii põhja- kui lõunapoolkeral, jäädes peaasjalikult 50-80 laiuskraadi vahele. Teadlaste arvutisimulatsioon näitas, et kui vihm tekib üldiselt pooluste lähedal, kus on ka järved-mered, siis kõige ägedamad vihmasajud toimuvad umbes 60. laiuskraadi kandis. See läheb hästi kokku uhtekuhikute asukohaga. California ülikooli planetaarteaduse professor Jonathan Mitchell sõnas, et nende vihmade tulemusena võib kuu pinnale päevas sadada 30 sentimeetrit metaani, mis on üsna võrreldav orkaan Harvey poolt Texasesse Houstonisse kallatuga.

Metaanitormid on siiski üsna harvad. Teadustiim leidis, et igal aastal neid üldse olla ei pruugigi - ja Titani aasta on 29,5 Maa aastat.