Iraagi ja Kurdistani vaheline sõda Kirkuki pärast on sama hästi kui alanud
Iraak on teatavasti riik, mis püüab kõige kiuste koos hoida šiiitide, sunniitide ja kurdide kolmandikke. Riigil on järjekorras juba teine kurdist president, kuna Jalal Talabani järel sai ametisse Fuad Masum. Kurdistanil on omaette valitsus, relvajõud (peshmerga) ja nüüd ka referendumi heakskiit iseseisvuse väljakuulutamisele.
Iraagi armee on üsna suurel määral šiiitide kontrolli all, kes kontrollivad ka Iraagi valitsust (peaminister Haider al-Abadi). Nn sunniidikolmnurk aga libises kolm aastat tagasi peaaegu üleni terroristliku Islamiriigi kontrolli alla, ja alles sel aastal on Iraagi armee suutnud toona kaotatud positsioone tagasi võtta.
Üks positsioon, mida Iraagi armeel pole veel õnnestunud tagasi võtta on riigi naftatöööstuse olulisemaid keskusi Kirkuk, aga see pole mitte Islamiriigi, vaid hoopis kurdide käes. Tegemist on ajaloolise kurdide (ja/või türkmeenide) linnaga, milles veel 1957. aastal elas 48 protsente kurde ja 21 protsenti türkmeene, kuid järgnenud aastakümnete sihiliku rahvastikupoliitikaga toodi linna ligemale pool miljonit araablast, muutes Kirkuki araablastest enamikuga linnaks.
Nimelt, 2014. aastal, kui Iraagi ja ash-Shami Islamiriik haaras suuri territooriume Iraagis ja Süürias (Saddam Husseini aegsete ohvitseride juhtimisel), põgenes Iraagi armee kiirkorras Kirkukist ja kurdid hõivasid linna sisuliselt vastupanu kohtamata. Juba 2007. aastal olid nad nõudnud referendumit Kirkuki edasise kuuluvuse selgitamiseks, veel kord oli Kirkuki Kurdistaniga ühendamise referendum päevakorras käesoleva aasta septembris, kuid selle asemel korraldati hoopis Kurdistani iseseisvuse referendum.
Iseseisvus laiendatud piirides
Referendumi küsimus "Kas sa tahad, et Kurdistani regioon ja kurdi alad väljaspool selle regiooni administratsiooni, saaks iseseisvaks riigiks," sai poolthääli 92 protsenti, kuigi osa Kurdistani türkmeene ja assüürlasi hääletas selle vastu. Bagdad, mõistagi, referendumit pole tunnistanud ja saatis selle asemel väed Kirkuki peale.
Islamiriik, mis on üleilmseks kalifaadiks kuulutatud, kontrollib ikka veel alasid Süüria piiri ääres, kuid varem nende kontrolli all olnud suurlinn Mosul langes Iraagi valitsusvägede kätte 10. juulil. Valitsusvägede Tal Afari pealetung kuulutati võidetuks 31. augustil, Hawija pealetung 5. oktoobril, ja pärast kolm aastat kestnud positsioonisõda on Iraagi armee tõesti lähedal Islamiriigi likvideerimisele oma territooriumil.
Kuid 15. oktoobril alanud operatsioon Kirkuki naabruses on toonud kaasa esimesi kokkupõrkeid hoopis Kurdistani pešmerga üksustega. Juba praegu on olnud kuulda kahuritest tulistamist Kirkuki lõunapiiril ja kurdid on andnud selgelt teada, et taganeda nad ei kavatse. Kõnelustest ei ole praegu isegi juttu.
Kurdid on läbi aastakümnete Bagdadi-vastaseid ülestõuse korraldanud, näiteks 1919-1924, 1931, 1943. aastail. Aastail 1961-1970 peeti maha esimene Iraagi-kurdi sõda, ning nurjunud vaherahu järel, 1974-1975 peeti maha ka teine Iraagi-kurdi sõda. Mässutegevus kestis küll 1979. aastani, seejärel uuesti 1980-1988 (mis suruti maha keemiarelvarünnakutega) ja lõpuks 1991. aasta kurdi ülestõusuna, kuni Kurdistan sisuliselt kehtestas end autonoomse territooriumina.
Teab-mitmes Iraagi-Kurdistani sõda
Pešmerga jaguneb 36 brigaadiks, mis pole tingimata alati ideoloogiliselt ühel meelel. Seda relvajõudu on läbi aegade iseloomustanud ka korruptsioon ja distsipliini puudumine, kuid on selge, et ühise vaenlase ees varasemad lahkhelid kiiresti ununevad. Tankid, millega kurdid sõidavad, on küll iganenud T-54/T-55, T-64 ja T-72 ja nende koguarv läheneb vaid 300-le.
Praegune Iraagi armee on ehitatud üles sisuliselt nullist, eriti USA ja lääneriikide abil alates 2003. aastast, kuigi mida enam on armee šiiitide mõju alla läinud, seda tugevamaks on muutunud ka Iraani sõjaline abi. Lääneriigid pidid ikka mitu aastat survet avaldama, et Iraagi armee sel aastal tegelikult Islamiriigi vastu pealetungi alustaks.
Teadaolevalt on Iraagi armeel 446 USA Abrams-tanki, 527 nõukogude päritoluga tanki T-72 ja 500 tanki T-90, ehk soomusjõult peaks Iraagi armee olema selgelt üle, võitlusmoraali on aga üles ajanud alles viimaste kuude võidud lahingutes.
Küsimus on hoopis selles, kas ameeriklased ikka saavad pealt vaadata, kui senised liitlased omavahel vihaselt kokku põrkavad.
Süüria kurdid Raqqa all
Just praegu käib ka Süüria kurdide ja USA vägede ühine pealetung Süürias Islamiriigi pealinnaks olnud Raqqa vallutamiseks, ehk Iraak võib üritada ka ära kasutada olukorda, et Süüria kurdid oleks hõivatud mujal ja Iraagi relvavendadele appi tulla ei saa. Süüria kurdidel on relva all vähemalt 80 000 võitlejat ja on selge, et Raqqa hõivamiseks on neile oluliselt kaasaegset relvastust toimetatud.
Omad mässuüksused on olemas ka Iraani ja Türgi kurdidel, kes samuti ilmselt Iraagi Kurdistani sündmusi ükskõikselt pealt ei vaata, kuigi tõsist relvastust neil ei ole, võitlustahet küll seda enam.
Ja kogu see vastasseis on teravnenud nimelt Kirkuki linna all. USA on kinnitanud, te nad ei luba ühtki sõjalist sammu kurdide vastu nende kolmes põhiprovintsis Arbil, Dahuk ja Sulaimaniyah, kuid Kirkuki kuuluvus on teravaks teemaks ja ameeriklased ei ole tahtnud siin selget seisukohta võtta. Küll nõuavad nad, et Iraani väed sellest vastasseisust eemale hoiaks (siin on mängus ka teine regionaalne vastasseis, sunniitidest saudide ja šiiitidest iraanlaste vahel, mis näiteks Jeemenis kontrolli alt väljunud).
Kui juba see linn peaks langema, ei takistaks sisuliselt miski valitsusvägedel ka Kurdistani iseseisvuspüüdeid verre surumast. Kergelt kurdid siiski ei alistu.
