Vedelev ja roiskuv kari: eestlasest sõjapõgeniku meeleolukas kirjeldus hipide maailmast San Franciscos aastal 1967
Tema kogemus iseloomustab hästi vanema põlvkonna eestlastest sõjapõgenike suhtumist tööd pelgavasse ja mõnuaineid kasutavasse Ameerika noorusesse, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Oaklandi tagant tõusva hommikuse päikese kiirtes löövad esimestena kiirgama all-linna kõrgete pilvelõhkujate sädelevad tipud ja siis aegamööda hakkab värelema valguse ja varjude mäng Golden Gate’i pargi käharate lehtpuude latvadel.
Võtab üsna tükikese aega, enne kui esimesed päikesekiired küündivad soojendama pargi idaserva kivipinkidel kõverduvaid habetunud noori mehi, kes öise rõskuse kaitseks on tõmmanud selga pulstunud kraedega palitujopid või katnud ennast hallide riidelatakatega, mis kunagi on olnud tekid või suurrätikud.
Selliseid inimlapsi on täis pargipingid ja neid jagub Ashbury tänavalegi, kõverduma kõnniteeservale või konutama majade treppide nurkadesse.
Aeg on paras keskhommik, mil korralikud inimesed on juba paar tundi oma töölaudade või pinkide taga, ent siin „hipide“ pealinnas on alles otsekui ülivarane hommikutund, mil ainult mõni üksik elanik on ärkvel või liikvel.
Üks selliseid on pikk sihvakas noorevõitu mees, kes tuiab ringi tänaval, lehepatakas kaenla all ja pakub müüa oma literatuuri inimestele, kes on tulnud uudishimust vaatama neid käesoleva ajastu „imelapsi“, kes on hüljanud 20. sajandi tsivilisatsiooni ja kultuuri, ning on võtnud oma lipukirjaks hindu õpetlase Jiddu Krishnamurti elufilosoofia, et kui sa ei saa muuta maailma, siis muuda iseennast…
Ja muutnud on need noored inimesed ennast otse tundmatuseni. Juba nende välimus on kõike muud kui korraliku noore mehe või naise oma – juuksed on pikad ja mida enam salkus või sorakil, seda uhkem.
Habemeajamine ei tule kõne allagi ja kõik muud korrastamise ja kasumise tavad või kombed on kõva põlu all. Tänu taevale on San Francisco kliima alati paras-jahe, nii et ei võta higiseks mitte-midagi tehes ja seega ei ole lõhnade ega aroomide probleem väga akuutne.
Ja mitte midagi teha, see kuulub juba nende põhifilosoofia hulka, sest igapäevane väikekodanlik „rat-race“ on jäetud jumalaga, kuna see rikub nende idamaalikust „nirvaanast“ läbiimbutatud elustiili ja elumõtet.
Oleks siiski liialdus öelda, et need noored inimesed „ei liiguta lillegi lille peale“, oh ei, lilledega askeldamine on kõvasti „in“, sest lill on ju lõppudelõpuks nende sümbolgi – see kehastab nende eksistentsi ilu ja armastust...
Ja armastus ongi siin kõige enam leierdatud sõna, see pannakse mängu, kui toimub pargis laulu-tantsu-mängu ja muidugi aelemise „love-in“, või kui ruumides toimuvad pillerkaarid, milliste kohta ei saa tarvitada ühtki sündsat sõna.
Nende leksikonist on heidetud välja sõnad „ebamoraalne“ ja „kõlvatu“, sest need kuuluvad selle kultuuri valdkonda, mis on vabameelse „hipi“ ühiskonna poolt jäetud seljataha. Sellise „armastuse“ paratamatuks tulemuseks on aga pikk rida arstide nimesid, kes on käepärast, kui teatavad hädad hakkavad liiga tegema.
Uimastavate ainete tarvitamisest ei tehta siin mingit saladust, suitsetatakse „rohtu“ (marijuana), kasutatakse „kaktust“ (peyote), nauditakse „hapet“ (LSD) ja paljude suureks rõõmuks on nüüd väljas uus droog STP, mis on mitu korda tugevam kui hallutsioone välja kutsuv LSD.
Viimase „trip“ kestab keskmiselt tubli öö, ent STP võib heal juhul anda koguni kolmepäevase „teekonna“ ja see on üsna küllaldane vaimu ja kunstimeele laiendamiseks. See viib „hipi“ oma jumalatunnetamisele juba päris lähedale...
Ühel viimasel San Francisco „love-in’il“ jagati tasuta välja 10,000 kapslit seda imerohtu ja sellele saavutusele ollakse väga uhke. Eriti tugevate laengute puhul võivad selle tarvitamisele järgneda eluaegsed komplikatsioonid, ent kes küsib siin sellest, mis tuleb homme…
See ennast isoleeriv maailm, milline ei taha tööst ega töötavatest inimestest kuuldagi, vajab siiski „neetud“ ühiskonna abi ja toetust, ning seda üsna tühise asja pärast – kõht, sunnik, läheb vahest tühjaks...
Veokid ja autod korjavad ja kerjavad kokku toiduaineid ja kella 4 ajal on siis suur söömaaeg. Ka osa kirikuid varustab seda rahvast toiduga, sest õige ligimesearmastus ei lase neid füüsiliselt lausa ära lõppeda.
Paljud siinsest rahvast ei näi aga muretsevat majandusliku külje pärast. Minu ees bensiinijaamas on üks selline lilledega ilustatud ja nööriga kokku veetud autolobudik, kus on sees kaks pulstunud habemega Haight-Ashbury kodanikku.
Bensiini tasumisel ulatatakse krediitkaart ja minu hilisemale imestunud küsimusele, et kuidas sellised tüübid saavad seesuguseid kaarte, vastab jaamamees, et neil on kolm kõige suuremat ja paremat krediitkaarti. Ja arvete tasumisega ei olevat kunagi raskusi.
See olukord paneb mõtlema, aga kui siis neide seitungi ühelt leheküljelt leiad suure kuulutuse, et „garanteeritud „trip“ ja automaatne mobilisatsioonist vabanemine“, siis hakkab kohe koitma, et ega need „hipid“ siin kõik palja hullamise peal väljas olegi.
Üks osa nendest mängib parema meelega „narkootikut“ ja räpast pätti, kui et täita temale ebameeldivat ja tänapäeval ohtlikku kohustust.
Ja kui siin jahedal tänaval vaatad seda vedelevat ja roiskuvat meestekarja, siis torkab meelde, et oma Jaak marsib Texase tulisel liival ja on sooritamas seda, mida riik temalt ootab. Leiad ilma kõhklemata, et see on siiski parem, kui et ta oleks siin…
See on moraali ja distsipliini küsimus ning, tänu meie isadele, on eesti noorus kasvanud selliselt, et temast kasvab kord jõud, milline, selle asemel, et ennast muuta ja mülkasse tõmbuda, võib mõndagi narri olukorda tulevikus muuta ja selles ei ole kahtlust, et see sünnib terves, ülesehitavas suunas.
Kui siis autopeeglis hakkavad sätendama San Francisco pilvelõhkujate uhked tornid, siis kerkivad vägisi silma ette need pätistunud parved, kes domineerivad õhtul südalinna tänavatel, nii et õigel inimesel on seal lausa ebamugav promeneerida.
Ja eneselegi märkamatult hakkab kiirusenõel armatuurilaual ületama 70 piiri... On nagu kuidagi kahju, et ka see nägus ja sõbralik lääneranniku linn põeb tänapäeva „paha“ haigust nii raskel kujul.
