Õudne argipäev: venelased dešifreerisid Auschwitzi koonduslaagri töötaja aastaid loetamatuna püsinud kirja

Kirja autoriks oli kreeka juut Marcel Nadjari, kes oli Teise maailmasõja päevil koonduslaagris tegutsenud Sonderkommando liige. Selle liikmete ülesandeks oli muuhulgas gaasikambreis hukatud inimeste surnukehade koristamine. Kiri leiti juba aastal 1980, kuid alles nüüd suudeti see loetavaks töödelda.

Nagu Deutsche Welle ja Spiegel vahendavad, restaureeriti kiri Vene päritolu geograafi ja ajaloolase Pavel Poljani eestvedamisel. Kui leidmise ajal oli kiri praktiliselt loetamatu, siis uue tehnoloogia abiga suudeti see 90% ulatuses loetavaks muuta ja üksikasjad, mis sellest ilmnevad ning koonduslaagri igapäevatööd kirjeldavad, on üsna õudsed.

Kiri oli suletud termosesse, mis omakorda oli mähitud naha sisse. Nadjari mattis selle maha novembris 1944 ja see lebas maapõues 36 aastat puutumatuna. Siis leidis selle üsna juhuslikul moel üks tudeng. Poljan ja IT-ekspert Aleksandr Nikitjajev tegid kirja loetavaks multispektraalanalüüsi kasutades, selleks kulus umbes aasta ja novembris peaks ilmuma vastavasisuline teadustöö, mille avaldajaks on Münchenis asuv kaasaegse ajaloo instituut.

Nadjari lootis kättemaksu

Sonderkommandos töötanud Nadjari oli pärit Thessalonikist. Selle rühma liikmete tööülesannete hulka kuulus surnukehade gaasikambrist minema tassimine, nende hammaste välja tõmbamine ja juuste maha lõikamine. Seejärel veeti surnukehad krematooriumisse, põletati ja hiljem heideti tuhk jõkke. Sonderkommando liikmed tapeti sageli ka ise ära ja asendati uute inimestega. Kokku 2200 juudist, kes seda ametit pidasid, tuli sõjast eluga välja paarsada, kirjutab Gizmodo.

Nadjari kiri on üks üheksast sarnasest ülestähendusest, mille autoreiks on viis Sonderkommando liiget. See on ainus, mis on kirjutatud kreeka keeles.

„Kui sa loed, missugust tööd ma tegin, küsid sa, kuidas mina või ükskõik kes teine suutis seda teha ja põletada oma usukaaslasi… Mitmeid kordi mõtlesin nendega koos (gaasikambritesse) minemisele, aga jäin alati oma kättemaksule kindlaks. Ma tahtsin elada, et maksta kätte papa, mamma ja oma armastatud väikese õe Nelli surma eest.“

Nadjari kirjutas kirja lootuses, et kes iganes selle leiab, toimetab kirja Kreeka diplomaatilisele esindajale, kes omakorda annab selle üle mõnele ta pereliikmele või sõbrale. Kirjast nähtub, et mees tundis oma töö suhtes vastikust ja kaalus ka enesetappu.

Mees pidas end sama hästi kui surnuks

„Meie töö oli nad (surmamõistetud – Forte) vastu võtta, suurem osa neist ei teadnud põhjust… Kui ma kohtusin inimestega, kelle saatus oli otsustatud, ütlesin neile tõde. Kui nad olid kõik alasti, läksid nad edasi surmakambrisse, kuhu sakslased olid lakke torud paigutanud, et nad arvaksid, et see on duširuum; sakslased piitsadega käes sundisid neid üksteisele lähemale ja lähemale, et võimalikult palju korraga sisse mahuks, seejärel suleti uksed õhukindlalt,“ kirjutas Nadjari. „Pool tundi hiljem tegime uksed lahti ja meie töö algas. Kandsime nende süütute naiste ja laste surnukehad tõstukile, millega viidi need kremeerimisruumi, kus surnukehad ilma lisakütuseta põletati, lisakütust polnud vaja rasva pärast inimkehas.“

Nadjari tööülesannete sekka kuulus ka põletatud surnukehade tuha laiali puistamine ja ta arvas, et ta enda elupäevad on peagi loetud ("me teame liiga palju ja peame seetõttu Maalt lahkuma," kirjutas ta), kuid tegelikult õnnestus tal koonduslaagrist, kus sõja jooksul tapeti 1,1 miljonit inimest (suurem jagu neist juudid) eluga pääseda ja Kreekasse naasta.

Lõpuks kolis ta USA-sse, kus ta New Yorgis 54 aasta vanusena suri. See juhtus aastaid enne ta dokumendi taasleidmist.