Doktorant suutis eestikeelsele kõnesüntesaatorile õpetada kurbust ja viha (kuid mitte rõõmu)

Täna Tartu ülikoolis doktoritööd kaitsev keeletehnoloog Kairi Tamuri tahtis kõnesüntesaatorile õpetada selgeks kolm põhiemotsiooni: rõõmu, kurbuse ja viha. Paraku õnnestus tema eksperiment vaid osaliselt. Ta suutis õpetada eestikeelse iselugeja väljendama viha ja kurbust, kuid mitte rõõmu.

Vahendab ERR Novaator

“Emotsioonid on inimkõnes alati olemas ja seepärast peaksid need olema tajutavad ka inimkõnet matkivas sünteeskõnes,” on Tamuri veendunud.

Sünteeskõne on kõnesüntesaatori ehk iselugeja kõne, kus kirjalik tekst on muudetud suuliseks. Üks maailma kuulsamaid kõnesüntesaatori kasutajaid on Stephen Hawking, kes põeb amüotroofset lateraalskleroosi ja ei saa seetõttu ise rääkida.

See ei olnud esialgne plaan, iselugeja ei saanud rõõmu väljendamisega hakkama.

Kõnesünteesi rakendataksegi enim nägemis-, lugemis- ja kõnepuudega inimeste abivahendites ning inimese ja masina suhtluses, multimeedias. Seepärast on väga oluline, et sünteeskõne kõlaks loomulikuna, võimalikult inimese rääkimise moodi kõigis selle aspektides.

Kuna emotsioonide väljendumine erineb keeleti ja kultuuriti ning kõnes esinevaid emotsioone tuntakse heli järgi paremini ära just sama keele ja kultuuri sees, vajas eestikeelsele kõnesüntesaatorile emotsioonide selgekstegemine eraldi uurimust.

Kuid mis rõõmu väljendamises nii rasket on, et eestikeelne kõnesüntesaator sellega hakkama ei saanud?
Loe edasi siit