Kataloonia ees, Šotimaa ja Flandria järel: põhjalikum ülevaade iseseisvuspüüdlustest Lääne-Euroopas
Hispaania
See, et Kataloonia tahab iseseisvuda, tuleneb juba otseselt 19. sajandi lõpus ka seal aset leidnud rahvuslikust ärkamisest, mis kaasnes demokraatlike revolutsioonidega. 1868. aasta revolutsiooni juhtis Hispaanias nimelt katalaan Juan Prim. Esimene Vabariik eksisteeris Hispaanias aastail 1873-1874, selle mahasurumise järel, eriti aga karlistide sõdade järel (mis ajavahemikus 1833-1876 haarasid just paljusid baskide ja katalaanide alasid) kasvas ka katalaanide nõue omavalitsuse ja oma keele kaitse järele.
Katalaanide rahvuslus sai juba selgema manifesti 1892. aastal ja on sellest peale edasi kestnud. Kuid nii konkreetset eelistust täiesti Hispaaniast lahkulöömiseks pole katalaanid varem siiski näidanud. Äsjasel referendumil toetas omariiklust ligi 90 protsenti sealsetest elanikest ja on pigem päevade küsimus, millal iseseisvus välja kuulutatakse.
Baskide Rahvuspartei (PNV) eksisteerib juba aastast 1895, olles läbi aegade nõudnud demokraatiat, omavalitsust, oma kultuuri kaitset, kuid mitte sõnaselgelt iseseisvust. Terroristlik rühmitus ETA (Euskadi Ta Askatasuna) sündis juba aastal 1959 nimelt protestiks PNV liigse tagasihoidlikkuse vastu. ETA radikaliseerumisele aitas selgelt kaasa ka Francisco Franco fašismimeelne diktatuur, aga võib olla üsna kindel, et oma käsi oli ka teatud idabloki luureteenistustel (KGB tegeles ju 1960. aastatel aktiivselt terrorivõrgustike üles ehitamise ja relvastamisega, mis kõik pidid ründama läänemaailma). ETA terrorism oli ummiktee, kuid Kataloonia eraldumise järel on täiesti kindel, et Baskimaa järgib eeskuju.
Regionalism on Hispaanias tugev, näiteks Hispaania parlamendis on esindatud ka rahvuslik Kanaaride koalitsioon, mida on vedanud juba 1924. aastast tegutsev Kanaari Rahvuspartei. Kuid radikaalsetest iseseisvusnõuetest on seni hoidutud. Parlamendi ukse taha jäi mullustel valimistel Galicia rahvusblokk, mis juba räägib ka iseseisvusnõuetest, aga on selges vähemuses Galicia regionaalparlamendis. Tugev esindus on regionaalparteidel ka Aragoni, Astuuria, Baleaaride, Kantaabria, Kastiilia ja Leoni, Navarra ning Valencia regionaalparlamentides.
Kui Franco 1936-1939 kodusõjaga vasakpoolsete võimule lõpu tegi, kaasnes sellega ka kõigi regionaalsete püüdluste vägivaldne mahasurumine. Alates 1978. aastast on riik eksisteerinud föderatiivse demokraatiana. Püüd nüüd Kataloonia eraldumist vägisi maha suruda tekitaks äärmiselt negatiivse vastasseisu üle kogu riigi. Kuid Hispaania ongi läbi aegade end reastanud pigem Prantsusmaa eeskuju järele, Prantsusmaal on aga regionalism olnud kogu aeg maha surutud.
Prantsusmaa
Bretagne separatismi seni viimatine ilming oli aastal 1932, kui pandi pomm ühele sealsele monumendile. Bretooni rahvusparteid eksisteerisid 1911-1914 ja 1931-1932, kuid järgnenud sündmustes oli nende tegevus võimatu. 2013. aasta küsitlus näitas, et 18 protsenti bertoonidest toetaks iseseisvust, aga regionaalsel tasandil organiseerumine on seal olnud võimatu.
Seevastu on tugevad regionaalparteid esindatud Korsika, Guadeloupe'i, Martinique'i ja Prantsuse Guajaana parlamentides. Korsika autonomistid ja iseseisvusmeelsed jõud on tugevalt kohaliku võimu juures, kuigi kohalikus parlamendis on nad siiski suurima jõuna vähemuses.
Samas on aga võimatu näiteks Savoia või Oktsitaania "separatismi" tõsiselt võtta, kuni sellel puudub tegelik jalgealune valitud organites. Alsace-Lorraine saksakeelne rahvastik annab küll tugevama aluse kohalikule autonoomialiikumisele, mis siiski üsna lapsekingades.
Prantsuse Baskimaal (ehk siis Gascogne'is) on nähtud tegevust paralleelselt Hispaania baskidega, kuid 2006. aastal näitas end ka Prantsusmaal baskide terrorirühmitus Irrintzi. 2009. aastal suutsid Prantsuse võimud selle tegevusele lõpu teha.
Prantsusmaa käitumist igasuguse regionalismi vastu on suunanud juba jakobiinide võimuajast pärinev "Ühtse ja jagamatu Prantsuse natsiooni" idee, mis teinud riigist sisuliselt rahvaste sulatusahju, samas kui etnilisi eripärasid on olnud kombeks lihtsalt maha vaikida. Kasvanud immigratsioon Põhja-Aafrikast on küll selle süsteemi alustaladeni kõikuma pannud.
Portugal
Portugalis endas pole separatismile erilist põhjust olnud, aga omavalitsuslik staatus on Assooridel ja Madeiral ja seal on eelnenud aastakümnetel ka poliitilisi ambitsioone nähtud. Isesesvuspüüdlustest pole aga praegu mõtet räääkida.
Suurbritannia
Šoti rahvuslus pärineb selgelt juba keskajast, mil riik oli iseseisev ja pidevas sõjas Inglismaa vastu. Praegune Šoti Rahvuspartei on loodud 1934. aastal varasemate jõudude ühinemisel, see partei saavutas 1999. aastal ka Šotimaa regionaalse autonoomia taastamise, on suurim partei (aga mitte enamuses) Šotimaa parlamendis, partei liider Nicola Sturgeon juhib ka kohalikku vähemusvalitsust. 2014. aasta referendumil toetas Šotimaa iseseisvumist paraku 44,7 protsenti kohalikest elanikest, ehk omariikluse taastamisest ei saanud asja.
Walesi rahvuspartei Plaid Cymru on rajatud juba 1925. aastal, ka seal valiti 1999. aastal esimene regionaalparlament. Wales alistati küll Inglismaale juba 13. sajandi lõpus, ehk rahvuslus pole olnud eriti järjepidev. Praeguses Walesi regionaalparlamendis on Plaid Cymru suuruselt teine jõud, aga selgelt vähemuses.
Regionaalsetel liikumistel on Suurbritannias küll üsna suur vabadus, aga tõsise jõuna saab arvestada vaid Põhja-Iirimaa vabariiklasi (kes nõudnud alates 1920. aastast Iirimaa taasühendamist ja kelle muutumisele terroristlikeks 1960. aastatel aitas kaasa ka KGB) ja Inglismaa regionaliste, kuna 2004. aastal viidi läbi ka regionaalautonoomia referendum Põhja-Inglismaal (mille omavalitsuse loomine 77,9 protsendi ülekaaluga maha hääletati).
Belgia
Flandria ja Valloonia on keeleliselt lahknevad regioonid, ja kui riik 1830. aastatel tänased piirid sai, olid prantsuskeelsed veel enamuses, tänaseks on demograafiline jõudude vahekord muutunud. See, et viimati üritati Flandrias iseseisvat riiki luua Saksa okupatsioonivõimude toel 1917-1918, on küll olnud tugevaks vastuargumendiks iseseisvumisele, aga just muutuv jõuvahekord, mis demokraatlikus ühiskonnas on toonud kaasa ka jõuvahekordade muutumise võimus, on riigi viinud sisemisse kriisi.
Kuigi juba 1980. aastatel jõuti seal regionaalsete võimustruktuuride loomiseni, sai tüli Brüsseli kuuluvuse üle lahenduse alles pärast Euroopa Liidu loomist. 2007-2011 elas riik üle ka sügava sisepoliitilise kriisi, kuna regionaalsed vastuolud ei võimaldanud riigile püsivat valitsust luua.
Holland
Friisi rahvuspartei on rajatud juba 1962, praegu on ta ka esindatud vähese esindatusega kohaliku regiooni parlamendis ja osaleb ka kohalikus võimus. Iseseisvuspüüetest tõsiselt rääkida ei saa.
Põhjamaad
Saamidel on oma kultuuriline autonoomia ja nende etnilistel parteidel on kindel esindus nii Norra kui Rootsi Sametingetites. Sellega nende ambitsioonid ka tegelikult piirduvad, üleriiklikel valimistel need parteid isegi ei osale.
Teatavaid regionaalseid pürgimusi on näha Rootsile kuuluvas Skånes, aga poliitilisele tasandile need jõudnud ei ole.
Soomele kuuluv Ahvenamaa on aga ilmselgelt rahul 1920. aastal kätte võidetud autonoomiaga.
Taanile kuuluvatel Fääri saartel viidi 1946. aastal läbi referendum, millel iseseisvust toetas 48,7 ja vastu oli 47 protsenti valijaist, seejärel leppisid saared aga autonoomiaga.
Saksamaa
Föderaalne riigikord Saksamaal on võtnud aluse regionaalselt separatismilt, kuigi näiteks Baieris kehtiv omaette parteidesüsteem toob regionaalse Kristlik-Sotsiaalse Liidu alati ka föderaalparlamenti. Tõsiseid konflikte keskvõimu ja liidumaade vahel on reeglina suudetud vältida.
Šveits
Saksa- ja prantsuskeelse Šveitsi omavahelised suhted pole alati kõige paremad olnud, kuigi suur sajandite konflikt Prantsusmaa ja Saksamaa vahel on tänaseks kadunud.
Tülisid küll esineb, aga pigem kantonaalvõimu tasandil, riigi parlamendis on esindatud itaaliakeelsete Ticino Liiga aga ka nemad toetavad tugevat Šveitsi föderaalvõimu.
Itaalia
1991. aastal asutatud Lega Nord kuulutas alustuseks oma eesmärgiks Po-taguse Põhja-Itaalia ehk Padaania iseseisvuse, aga hiljem on nad tugevalt sukeldunud Rooma poliitikasse ja riigi lõhestamine ilmselgelt enam eesmärkide sisse ei kuulu.
Tugevaid regionaalseid parteisid on näha ka Friulias, Lombardias, Sardiinias, Sitsiilias, Lõuna-Tiroolis ja Venetias. Eraldumisele kõige lähemal oldi ehk Sitsiilias 1946. aastal, aga teatavasti ka Itaalia valis seejärel föderaalse riigikorra kasuks ja pinged keskvõimuga on oluliselt vähenenud. Regionaalse omavalitsuse nõudeid ei saa aga veel iseseisvusnõuetega segi ajada.
Ida-Euroopa
Ida-Euroopast ei hakka siin kirjutama, sest totalitaarse ühiskonnakorra tulemusel on konfliktid oluliselt äärmuslikumaid vorme omandanud. Kataloonial ja Baskimaal on küll ajaloos sarnane kogemus Franco diktatuuri ajast.
