GALERII | TTÜ geoloogid määrasid moodsate vahenditega salapärase Merivälja "UFO-sulami" koostise

Pikka aega kodumaise paranormaalia vaat et sümboliks olnud ja juba kuuekümnendail väidetavalt Meriväljal tehtud kaevetööde käigus leitud sulami koostis mõõdeti moodsate meetoditega üle. Nüüd võib kindlalt öelda, et see pole looduslikku päritolu, vaid tegu on tehismaterjaliga. Ent selle autorid on siiski meile teada-tuntud looduse osad ehk me ise - inimesed.

Merivälja oli UFO-lembesel ajal ehk kaheksakümnendate lõpul üheks salapära ja maavälisuse sünonüümiks. Lugu ise sai alguse juba kuuekümnendail, kui aadressil Hõbekuuse tee 34 elanud Virgo Miti aias toimunud kaevetöödel 6,5 meetri sügavusel mingi seletamatu ühtlase kõva kihi vastu põrgati. Mitt kogus tükikesi kihist kokku ja need jõudsid lõpuks kaheksakümnendail erinevatesse teadusasutustesse.

NSV Liidus valitsenud üldise salastatuse ja segaduse õhkkonnas olid igasugused erinevad müüdid väga kiired levima. Üksvahe oli üks peamisi teooriaid, et tegu oli kunagi ammu maa alla maetud või mattunud maavälise kosmoselaevaga. Salapäraseid tükke uuriti mitmete ametlike uuringute raames, mille jaoks keskvõim rohkelt rublasid eraldas.

Merivälja temaatika laiema taustaloo ning sellega seotud teooriatekogumiga on võimalik tutvuda Urmas Vahe kirjutatud ja mõni aasta tagasi Õhtulehes ilmunud väga põhjaliku ülevaate läbi, mille leiab siit.

Seoses sellega, et nüüd on teema värskeks teleseriaaliks vormunud ja taas päevakorda tõusnud, otsustati TTÜ geoloogia instituudis palju salapära tekitanud ja instituudi kogus leiduva sulami koostis moodsate vahenditega nii-öelda üle mõõta. Tulemusi tutvustati täna lõunal ja nüüd on selgus majas - sulami koostises on 68% kroomi, 23% rauda ja 7% niklit, lisaks üliväikesel määral muid elemente.

Ferrokroom annab kulumiskindluse

TTÜ geoloogia instituudi teadur Rutt Hints ütles täna, et koostise järgi on tükk väga sarnane ferrokroomile - laialt kasutatavale sulamile, mille tavaline kroomisisaldus on 50-70%. Kroom annab terasele korrosiooni- ja kulumiskindluse.

Miks ei võiks selline tükk aga olla kosmiliste inseneride kätetöö? Hints ütles, et kui tõepoolest leiti kuskilt Meriväljalt üks ferrokroomi sarnane sulamiosa ja see jõudis instituuti, pole mingit alust väita, et see oli just seesama tükk, mis Hõbekuuse 34 krundil toimunud kaevamisel maa sees leidunud kõvast kihist pärit oli. Geoloog seda maa seest välja ei võtnud. See, et Hõbekuuse tänavalt kuue ja poole meetri sügavuselt leiti ferrokroomi, on lihtsalt väga ebatõenäoline.

Aga kust sellise materjali tükk sel juhul pärit olla võis? "Nüüd lähevad mõtted rändama - kus on olnud metallide tarbijad?" küsis Hints vastu. "Üks väga usutav teooria, mille ka akadeemik Anto Raukas oma hiljutises raamatus välja käis, on see, et Meriväljalt leitud tüki puhul on tegemist kunagise Bekkeri laevatööstuse (see rajati Kopli poolsaarele juba tsaariajal - Forte) jääkide või toormetega, mis maeti Meriväljale. Kuidas tükk edasi liikus, jääb hetkel müstikaks."

Kõva kiht, mille vastu Hõbekuuse tänaval toimunud kaevetöödel põrgati, oli aga hoopis püriit ehk kassikuld, mis on sealkandis väga tavapärane mineraal ja mida on samalt krundilt ka hiljem palju leitud.

Et juttude järgi oli kaevetöödel vastu tulnud kiht sile ja kõva, tekitab see teistlaadi küsimusi - püriiti tavaliselt nimelt niisuguse kihina ei leidu. "Kuid seal lähedal paiknevad Kallavere ja Türisalu kihistu kivimid, Kallavere kihistus sisaldub püriit ning Türisalu omas meie graptoliitargilliit ja nende kahe piiril on selline püriitne kiht, mis istub liivakivi pinnal ja on väga kõva," selgitas Hints. "Kui üritada sellest kaevu läbi kaevata, siis jah - see nõuab natukene jõudu ja ka sulfiidne metalne läige tekitab segadust."

Ilmselt aeti leiud sassi

Niisiis on kõige tõenäolisem see, et kivimihuvidega Virgo Mitt ajas kaks leidu - kuskilt Meriväljalt leitud tehisliku ferrokroomi ja oma krundilt leitud loodusliku püriidi - sassi ja andis geoloogist tuttavale analüüsida tehismaterjali, väites, et see tuli välja meetrite sügavuselt kaevetööde käigus.

Seega pole omal ajal paranormaaliaveskid täie hooga käima lükanud ja põhjalikke, salastatud uuringuid kaasa toonud sulamitükk mitte midagi liiga erakordset, vaid pigem osa Eesti metallitööstuse ajaloost, ütles Hints. Püriit, millega algne materjal sassi aeti, on tema sõnul seal piirkonnas aga nii tavaline, et kui seda poleks, peaks küsima, kas äkki viisid UFOd selle minema.

Kas aga ei leidu mõnd meetodit, mille abiga kindlaks teha, millal erinevatest elementidest konkreetne sulam moodustus või moodustati? Hintsi sõnul niisugust meetodit pole, küll aga on olemas selline, mille järgi saaks vaadata, millisest maardlast metallid pärit on ja selle järgi oleks võimalik ka sulami tekkeaega täpsustada. Kuid see on palju keerulisem uurimistöö.

Määramismeetodid olid ajast maas

Urmas Vahe ülevaateloos oli juttu ka sellisest Merivälja leiutükist, millest avastati väidetavalt 38 metalli, neist mitmed üsna haruldased. "Tean, et Raukas on käinud välja selgituse, et tegu oli ferrosiliitsiumiga, mis on samuti terasetootmisel kasutatav sulam ja sealt leiti tõesti 80ndatel rida elemente, mis pole ferrosiliitsiumile tüüpilised," kommenteeris Hints. "See võis olla metallitööstuse jääk, midagi, mis tuleb välja kolletest, jääb kusagile šlakina või räbuna - ja nii saamegi väga põneva elementkoostisega materjali."

Toonased määramismeetodid olid aga tänastest üsna tublisti maas. Spektraalanalüüs on küll sulamit analüüsinud nooremteadur Siim Pajusaare sõnul hea meetod, mis ei pane sulamis elementide sisaldumise poolest mööda - aga seda, kui suurel hulgal elemente sulamis on, see nii täpselt öelda ei oska. Analüüsi olemuse tõttu võib sisaldus varieeruda lausa kuni 50 protsenti.