FOTOD | Piilu enne avamist – filmimuuseumis saab olema tõeline illusioonide tuba

Järgmisel nädalal, 4. oktoobril avatavas Filmimuuseumis on põnevat avastamist nii täiskasvanutele kui ka lastele. Kindlasti saab üheks lemmikuks illusioonide tuba. Me piilume sinna sisse juba enne kui muuseum ukse lahti teeb! Loe ja saa teada, mida põnevat peidab endast illusi

Laterna magica

... ehk võlulatern leiutati 1659. aastal. Hollandi füüsik Christiaan Huygens, kes oli tegelenud teleskoobi ehitamisega ja avastanud, et Saturnil on ümber vöö rõngas (mitte käsivarred, nagu seni arvati), häbenes oma leiutist, sest nõiamasinate loojaid ei peetud kuigi veenvateks teadlasteks. Õnneks tema idee varastati ja laternad levisid mööda Euroopat laiali. Masinat täiustati sajandeid: lisati objektiive, et saaks etendustel sooritada ülesulamisi (ühe pildi sulamist teiseks) jne. Lõpuks sai võlulaternast kinoprojektor.

Pildiliigutajad

Filigraansete maalingutega klaasplaadid käisid laterna magica lambi ette. Peente kangi- või vändasüsteemide abil läksid pildid liikuma: pallid klouni käes tõusid lendu ja kolli silmad hakkasid vilama. Trikk oli imelihtne - kahel ülestikusel klaasplaadil olid vajalikud kohad mustaks värvitud ja toimisid katikuna. Kui ühte plaati liigutati, paljastusid vaheldumisi pildi kaks faasi. Plaadid venisid aina pikemaks, neile mahtus üha rohkem pilte. Lõpuks muutusid plaadid eriti pikaks ja pehmeks ning liikusid nii kiiresti, et kange polnud enam vaja - nendest sai filmilint.

Pildisõidutajad

Laterna magica edasiarendustes oli mitu lahendust, kuidas võimalikult palju pilte objektiivi eest läbi sõidutada - oli pikki horisontaalselt liikuvaid pildiribasid, oli laterna ümber ringlevaid slaide, oli mitmesuguseid pöörlevaid kettaid. Selle lillekujulise ratta prototüübi patentis James Pettibone 1888. aastal Cincinnatis. Suuri, laterna ees pöörlevaid klaasplaate, millele olid maalitud pilved, läks Pariisi ooperis tarvis vähemalt kuus, et Wagneri „Valküüride" taustatüll elusaks taevaks muuta.

Fenakistiskoop

... ehk stroboskoopiline ketas oli esimene mänguasi, mis tekitas täiusliku liikumisillusiooni. Ketast hoiti varre otsas käes, pildipool peegli pool, ning tõmmati keerlema - „filmi" nägi läbi pilude peeglist. Aparaat leiutati 1832. aastal korraga kahes kohas: kui Simon von Stampfer pani Viinis geomeetrilisi kujundeid kuju muutma, siis prantslane Joseph Plateau joonistas Pariisis baleriini liikumise poosideks lahti ja baleriin hakkas tantsima. Sellest sai esimene kuulus liikuv pilt „tantsija piruett". Samalaadsed poosid pandi hiljem filmilindile, kuhu neid sai ritta laduda nii palju kui vaja.

Zootroop

1834. aastal tulid inglane William George Horner ja austerlane Simon von Stampfer korraga selle peale, et fenakistiskoobi liikuva pildi faasid saab kleepida tordikarbi siseküljele ning teha pilud karbi külje sisse. Nii ei läinud enam peeglit vaja ja asi sarnanes liikudes aina rohkem filmikaamera katikuga.

Anortoskoop ehk ringikujuliselt väljavenitatud joonistus, mis ilmutab oma tegelikku kuju alles pöörlemisel, oli kiirelt liikuva pildi uuringute üks etappe. Seda riistapuud oli Joseph Plateau töötoas nähtud juba 1828. aastal, enne fenakistiskoobi leiutamist.

Praksinoskoop

... on seestpoolt piltidega kaetud keerlev tordikarp, mille keskel on tahuline peegel. Igaüks sai oma peeglitahul „filmi" näha. Kui Émile Reynaud 1877. aastal selle mänguasja leiutas, oli foto juba ilma teinud. Reynaud aga eelistas maalida, olgugi et tema „optilises teatris" oli filmilindi (riideribadega ühendatud käsitsi maalitud klaasplaatide rivi) pikkus peaaegu 30 meetrit.

Esmakordselt ajaloos sai pildirida olla nii pikk, kui süda lustis! Oleks ta oma lindi fotodega katnud, oleks temast saanud kino leiutaja. Päriskino saabudes uputas ta oma „filmid" kurvastusest Seine'i jõkke.

Mutoskoop

... on suur animaraamat (ingl flip book), mille fotod rulli peal kiirelt keereldes liikumisefekti tekitavad. Selle kaadervärgi leiutamisega said 1894. aastal hakkama ameeriklane Herman Casler ja Edisoni juures töötanud šoti leiutaja William K. L. Dickson. Rulli peale käis keskmiselt 850 fotot eri faasides ning „filmi" pikkus oli 1 minut. Edisoni kinetoskoobi eeskujul pidi filmi vaatamiseks samuti kasti sisse piiluma, kuid mutoskoop oli odavam lahendus. Mõlemad masinad töötasid münte süües. Ka vennad Lumière'id valmistasid oma versiooni - „Kinora" - veel pärast filmikaamera leiutamist.

Fantaskoop

Sellise käruga hirmutas prantslane Étienne-Gaspard Robertson 1798. aastal pariislasi. Salapäraselt ilmunud ja kadunud Paul Philidor olla samalaadset trikki teinud juba 1792. aastal, kuid sellest ei tea patendiamet midagi. Kui käru Robertsoni „Fantasmagooria" etendusel ekraanist tagapool kaugenes, muutus luukere pilt suuremaks ja teisel pool ekraani hakkas publik hirmust kiljuma. See oli esimene teadaolev suumi- ehk suurendusefekt laternaetendustel. Fantaskoop erines harilikust laternast ka selle poolest, et sinna sisse sai peale liikuvate slaidide kollitama panna ka esemeid ja marionettnukke.

„Rongi saabumine la Ciotat' jaama" oli üks esimesi vendade Lumière'ide filme. 1896. aastal käis rong maailmaturneel ja hirmutas inimesi otse publikusse sõites. Etendust nägi Nižni-Novgorodi laadal vene kirjanik Maksim Gorki, kellele tundus mustvalge ja vaikiv filmimaailm õudne. Järgmisel päeval kirjutas ta: „Eile käisin varjuderiigis ..."

Vaata fotogaleriid!

Forte koostöörubriik Eesti Ajaloomuusemiga toob Maarjamäe muuseumikompleksi avamiseni vabariigi sajandal sünnipäeval teieni põnevad lood ning unikaalsed leiud kogude varasalvest! Kõik lood leiad SIIT!