Türgi ja Iraan on kategooriliselt igasuguse kurdide vabanemise vastu, samas kui lääneliitlased siiski vajavad Iraagi ja Süüria kurdide toetust ühises sõjas Islamiriigi vastu. Aga vaid Iraagi praegune valitsus pole valmis saatma tankiarmeesid Kurdistani iseseisvuspüüdeid lämmatama. Iraan, Türgi, kui jõudu jätkuks, siis ka Süüria, lämmataks kurdide vabaduspüüde esimesel võimalusel verre.

Taustast

Kurdide päritolu on vaieldav, kuigi nähtavasti põlvnevad nad rahvastest, mis on piirkonnas elanud juba iidse Sumeri aegadest peale. Üks kalender, mida nad kasutavad, saab alguse sellest, kui Meedia impeerium Assüüria hävitas, kuid keeleliselt ei saa neid ka meedlasteks pidada.

Piirkond nimega Corduene (Gordiene) oli mõne aja ka provintsiks Rooma impeeriumis, mis oli ka pidevaks rindetsooniks Rooma ja Partia impeeriumite vahel. Oli selge, et sõjakäikude ajal kohalike elanike elud ei maksnud suurt midagi. Araablaste vallutus 7. sajandil tõi küll mõningase stabiilsuse, kuigi võitlused Bütsantsiga jätkusid sajandeid.

Ja niipea kui Kalifaat nõrgenema hakkas, kujunesid Kurdistani aladel juba iseseisvad emiraadid ja vürstiriigid. Oli kurdi päritoluga valitsejasugusid, kes kontrollisid ka suuremaid territooriume, kuid hiljemalt 16. sajandi keskpaigaks kujunes välja juba kindlam piir Osmanite (Türgi) ja Safaviidide (Pärsia) impeeriumi vahel. 1870. aastaks likvideeriti ka viimane vabadest kurdi vürstkondadest. On selge, et mitte just rahumeelselt.

Kurdi vürstiriigid aastal 1835

Esimene maailmasõda tõi kohale Briti ja Prantsuse väed, ning juba 1920. aastal lahutati Osmanite riigi aladest Iraak (Rahvasteliidu mandaatalana Briti võimu all). Süürias oli iseseisvust kuulutatud aastal 1918, kuid ka sellest tehti 1920. aastal mandaatala, omakorda Prantsuse võimu all. Osmanite riigi varemetel aga sündis 1921. aastal kaasaegne Türgi riik. Tõmbamist vajasid uued riigipiirid, ikka läbi kurdide asuala.

Sèvres' rahu 1920. aastast nägi ette ka iseseisva Armeenia riigi ja autonoomse Kurdistani loomist, kuid Türgi keeldus seda rahu tunnistamast ja kõik omavalitsuse püüded suruti maha. Mosuli ümbrus, ehk sisuliselt pool Kurdistanist jäi Iraagi koosseisu, ja seda otsust ei asunud muutma ka Rahvasteliidu vahendajana 1925. aastal kohal käinud kindral Johan Laidoner Eestist. Iraagi lõplik iseseisvumine toimus aastal 1932. Pärsia riigist arenes tänane Iraan ja Süüria saavutas iseseisvuse sisuliselt aastaks 1944. Seega oli aga Kurdistan jagatud juba nelja erineva riigi vahel.

Kurdid on laiali ulatuslikul territooriumil, mida on põhjustanud sajandeid kestnud küüditamised ja ümberasustamised, lisaks kõnelevad kurdid üksteisest üsna palju erinevaid dialekte. Kohalikke liidreid on järjest kerkinud esile, neid on ka ridamisi hukatud. Ülestõuse on Kurdistani aladel nähtud aga juba sajandeid.

Kuid ühtset liidrit nelja riigi Kurdistanidel ei ole. Moskva kasvandik Abdullah Öcalan selleks selgelt ei sobi.

Kurdide asuala. Azerb.com

Türgi

  • On arvestatud, et Türgis elab kuni 20 miljonit kurdi.

Koçgiri hõimu ülestõus 1921. aastal suruti Türgis veriselt maha, sama kordus ka šeik Saidi ülestõusuga 1925, mille liider poodi üles. Kurmanji kurdid kuulutasid 1927. aastal Türgi aladel välja oma Ararati vabariigi (Komara Agiriye), mis aga suruti maha aastal 1931, kui hukkus riigi liider Ibrahim Heski.

1937. ja 1938. aasta nn Dersimi ülestõus suruti maha nii brutaalselt, et praegune president Recep Tayyip Erdoğan pidi 2011. aastal lausa avalikult vabandama selle eest. Ka tollase ülestõusu liider Seyid Riza poodi üles.

Kurdistani Töölispartei (PKK) on juba 1978. aastal NSV Liidu õhutusel loodud marksistlik jõud, mis alustas 1984. aastal avalikku sõda NATO-sse kuuluva Türgi vastu, samas pole aga iseseisvat riiki nad siiani välja kuulutanud. PKK-d on põhjendatult peetud terroristlikuks rühmituseks, kuigi ta on tüüpiline kommunistlik partisaniarmee, milliseid NSV Liit ja Hiina paljudes riikides esile kutsusid. Partei rajaja Abdullah Öcalan istub Türgi vanglas.

Türgi Kurdistanis on nähtud ka tugevaid demokraatlikke kurdide parteisid, mis on saavutanud valimisvõite riigi kagunurgas, kuid tänaseks on nad sisuliselt sulandunud Türgi vasakpoolsete ridadesse. Omavalitsuse tasandil on kurdidel päris tugevaid poliitikuid.

Kuid sellist võimalust, et Türgi Kurdistan suudaks end koheselt Türgist lahku lüüa ja suurema Kurdistani riigiga ühineda, pole niipea näha.

https://www.middleeasteye.net

Iraan

  • On arvestatud, et Iraanis elab kuni 12 miljonit kurdi

Simko Shikaki juhitud ülestõus Pärsia valitsuse vastu (1918-1922) algas tegelikult Osmanite riigi õhutusel, ja sai sõjaliselt lüüa, kuigi 1926. aastal alustas ta veel uut ülestõusu. Shikak mõrvati aastal 1930. Kohaliku hõimupealikuna nautis ta küll üsna suurt iseseisvust, aga Kurdistani riiki välja ei kuulutanud.

Kui 1941. aastal saabusid Iraani Briti ja NSV Liidu väed, alustas Briti-meelsete jõudude liider Hama (Muhammad) Rashid ülestõusu, mis kestis 1941-1942 ja 1944, kuni ta oli sunnitud põgenema Iraaki.

Punaarmee aga, üritades sõja lõppedes Iraani oma mõjusfääri liita, õhutas 1945. aastal kohalikke kurde välja kuulutama nn Mahabadi Vabariiki, mis eksisteeris jaanuarist detsembrini 1946. NSV liit lõi ka teise marionettriigi Iraani Aserbaidžaani aladel, kuid 1946. aastal vägesid välja tõmmates hülgas Stalin mõlemad. Iraani väed poosid Mahabadi vabariigi presidendi Qazi Muhammadi aastal 1947 üles.

Tema loodud Iraani Kurdistani Demokraatlik Partei (PDKI) on jätkanud põrandaalust võitlust, ja juhtis ka ülestõuse 1967, 1979 ja 1989-1996, kuid pole siiski iseseisvust välja kuulutanud. PDKI räägib pigem föderaalsest Iraani riigist.

Kurdistani Vaba Elu Partei (PJAK) alustas 2004. aastal juba selget iseseisvusvõitlust, kuid selle liider Haji Ahmadi pole siiani Iraani Kurdistani iseseisvaks kuulutanud.

Küll osaleb ta nelja Kurdistani ühendavas Kurdistani Kogukondade Liidus (KCK). Eesmärgiks kõiki neid ühendava riigi loomine, mitte vaid lahku löömine Iraani alt. Paraku kuuluvad Iraagist ja Süüriast KCK ridadesse vaid jõud, mis oma aladel tegelikku võimu ei oma. PJAK (ja KCK) on sisuliselt Türgi Kurdistani Töölispartei haru Iraanis.

https://img.sabah.com.tr

Iraak

  • On arvestatud, et Iraagis elab kuni 8,5 miljonit kurdi.

Iraagis alustas šeik Mahmud Barzanji ülestõuse aastail 1919 ja 1922, kuulutades end teisel korral lausa Kurdistani Kuningriigi (Keyaniya Kurdistanê) kuningaks, kuid pidi 1924. aastal põgenema mägedesse ja 1932. aastal Bagdadiga ära leppima. Suri ta legaalselt Iraagis 1956. aastal.

Nn jeziidiülestõus 1935. aastal seisnes pigem vaid massimõrvades, mida keskvalitsus Kurdistani aladel korraldas. Jeziidid, üks etniline vähemus Kurdistanis, on genotsiidiohvriks langenud ka alates 2014. aastast Islamiriigi aladel.

1931-1932 korraldas ülestõusu Iraagis Ahmed Barzani (elas 1896-1969), tema vend Mustafa Barzani (1903-1979) osales aga ka Iraanis Mahabadi Vabariigi loomisel (1946) ja 1961 alustas juba esimest Iraagi-Kurdi sõda (kestis 1961-1970 ja uuesti 1974-1975).

1970. aasta vaherahu nurjus aastal 1974 ja riigist välja löödud Mustafa Barzani suri juba põgenikuna eksiilis. (Muide, tema sai otsest sõjalist abi Iraanist, täpsemini sealselt šahhilt).

Tema poeg Masoud Barzani (Kurdistani Demokraatlik Partei Iraagis, PDK) lõi aga 1991. aastal de facto iseseisva territooriumi Iraagi Kurdistanis, mis pole iseseisvust veel välja kuulutanud, aga ta on 2005. aastast selle president. Ja nüüd viisid nad veel läbi iseseisvusreferendumi. Poolthäälte enamus on enam kui kindel.

www.stratfor.com/

Vahele jäi ka 1976-1979 kestnud Kurdistani Patriootliku Uniooni (PUK) ülestõus Iraagis, mille juht Jalal Talabani lõi Barzanidest lahku, ja juba mõlema jõu 1983. aasta ülestõus, mille mahasurumise järel diktaator Saddam Hussein ei kõhelnud kurdide peal keemiarelvi kasutamast.

1991. aasta järel jõudsid kaks kurdi parteid lõpuks mõningase üksmeeleni, ning pärast Saddam Husseini kukutamist 2005-2014 oli Jalal Talabani aga lausa Iraagi president. 2009. aasta regionaalsetel valimistel moodustasid Barzani ja Talabani parteid igatahes ühise valimisliidu, neli aastat hiljem sai aga PUK valimistel lüüa PDK-lt. Iraagi Kurdistan on olnud de facto iseseisev juba 26 aastat, kuid Iraagist lõplikult lahku pole veel löönud.

Süüria

  • Süürias elab kuni 3,6 miljonit kurdi ja nende aktiivsus on ka kõige vähem silma hakanud. Alles 2004. aastal märgati seal tõsisemaid rahutusi.

Süüria kodusõda, mis puhkes 2011. aastal Araabia kevade mahasurumisel, kasvas aasta hiljem üle nn Rojava revolutsiooniks. Rahvakaitseüksused (YPG) ajasid kõik teised sõjalised jõud oma aladelt minema, 2013. aastal kuulutati välja ka Lääne-Kurdistani (Rojavayê Kurdistanê) regionaalne autonoomia, kuid esialgu pole isegi näha, et nad oleks valmis Iraagi Kurdistani iseseisvuskatsega kaasa minema. Neil pole ka ühtset juhti, regiooni valitseb kaks kaasesimeest.

https://ekurd.net

Venemaa

Kurdi rahvakilde elas ka Vene impeeriumi aladel, ning 1923. aastal loodi Aserbaidžaani aladel formaalselt autonoomne Kurdistani piirkond (Курдистанский уезд) ehk nn Punane Kurdistan. tegemist oli paraku propagandistliku trikiga, mis lõpetati 1929. aastaks.

Kokkuvõte

Niisiis, on näha küll üht koostööd Türgi Kurdistani Töölispartei ja Iraani Kurdistani Vaba Elu Partei vahel, kuid nende kontaktid Iraagi ja Süüria kurdidega pole just kõige paremad. Iraagi Kurdistan on suutnud ise toime tulla juba 26 aastat, kuid selle liidrid ei oma selget autoriteeti Türgis, Iraanis ega Süürias. Süüria kurdid on aga alles õppimas omavalitsuslikku valitsemist.

Luua iseseisvat Kurdistani, millega kõik neli osa saaks tõrgeteta liituda, pole igatahes niipea võimalik.